Pärnu Mudaravila 90. Ühe olematu puhkuse lugu ja ettelugemine Hedon Spaas

Umbes nõnda oleks võinud 1937. aasta heinakuul kirjutada minu vanavanaema mõnepäevasest Pärnus veedetud puhkusest oma sõbrannale, kelle tegelikust olemasolust mul aimu ei ole. See pole ka tähtis, sest kõik teised nimetatud inimesed on tegelikult ju olemas olnud. Nende seas ka minu vanaema Elli. Nii võib allolevat lugeda ka kui unistlevat sissekannet päevikusse. Seda enam, et vanavanaema Johanna ja vanavanaisa Juhani 6 last ning talupidamine ei oleks ilmselt säärast puhkust kiirel suveajal võimaldanud. Olgu see kiri neile tagantjärelegi puhkuseks.

Jätka lugemist “Pärnu Mudaravila 90. Ühe olematu puhkuse lugu ja ettelugemine Hedon Spaas”

Pärnu Mudaravila 90. Ühe olematu puhkuse lugu ja ettelugemine Hedon Spaas

Lugu sellest, kuidas me DiPri suhkru ära sõime

Raamat mõne minutiga DiPri print-on-demand trükikojast

See on Eestis ainus. Või mis Eestis, isegi Lätis pole. Andrus* ütleb, et see tegelikult tema peamiseks lükkajaks saigi, et isegi Lätis pole. Ütles ja muigas. Andrus teab, millest räägib. Ta on meile uksele vastu tulnud. Kohe sealsamas, ukse juures, on keermelattidest ning männikilbist kokkukeeratud riiul, millel mõnikümmend raamatut ning mitmes mõõdus värvilisi brožüüre. Riiuli taga seinal ripub kalender, kus aprillikuud ehib Arraku punastes toonides ülespildistatud maal. Siis mõni meeter tühja valget seina ja järgmine kalender. Olev Subbi aprill on üksjagu pastelsemates toonides.

Jätka lugemist “Lugu sellest, kuidas me DiPri suhkru ära sõime”

Lugu sellest, kuidas me DiPri suhkru ära sõime