Pärnu Mudaravila 90. Ühe olematu puhkuse lugu ja ettelugemine Hedon Spaas

Umbes nõnda oleks võinud 1937. aasta heinakuul kirjutada minu vanavanaema mõnepäevasest Pärnus veedetud puhkusest oma sõbrannale, kelle tegelikust olemasolust mul aimu ei ole. See pole ka tähtis, sest kõik teised nimetatud inimesed on tegelikult ju olemas olnud. Nende seas ka minu vanaema Elli. Nii võib allolevat lugeda ka kui unistlevat sissekannet päevikusse. Seda enam, et vanavanaema Johanna ja vanavanaisa Juhani 6 last ning talupidamine ei oleks ilmselt säärast puhkust kiirel suveajal võimaldanud. Olgu see kiri neile tagantjärelegi puhkuseks.

Jätka lugemist “Pärnu Mudaravila 90. Ühe olematu puhkuse lugu ja ettelugemine Hedon Spaas”

Pärnu Mudaravila 90. Ühe olematu puhkuse lugu ja ettelugemine Hedon Spaas

Lugu sellest, kuidas me DiPri suhkru ära sõime

Raamat mõne minutiga DiPri print-on-demand trükikojast

See on Eestis ainus. Või mis Eestis, isegi Lätis pole. Andrus* ütleb, et see tegelikult tema peamiseks lükkajaks saigi, et isegi Lätis pole. Ütles ja muigas. Andrus teab, millest räägib. Ta on meile uksele vastu tulnud. Kohe sealsamas, ukse juures, on keermelattidest ning männikilbist kokkukeeratud riiul, millel mõnikümmend raamatut ning mitmes mõõdus värvilisi brožüüre. Riiuli taga seinal ripub kalender, kus aprillikuud ehib Arraku punastes toonides ülespildistatud maal. Siis mõni meeter tühja valget seina ja järgmine kalender. Olev Subbi aprill on üksjagu pastelsemates toonides.

Jätka lugemist “Lugu sellest, kuidas me DiPri suhkru ära sõime”

Lugu sellest, kuidas me DiPri suhkru ära sõime

Kuidas Mudusööja Mudusse tuli ja jäi

Mudusööja. Mudu maskott. Joonistas Jaanus Sakkis

Tema on Mudusööja. Tuli ise – Vobla kuivab Mudusööja vobla kuivatamise äpis. Joonistas Jaanus Sakkismidagi ei öelnud, lihtsalt kleepis külge. Ja kui talle salaamiga tomativõileiba pakkusime, vat siis enam lahti ei saanud. Võttis omaks. Või noh, tema arvas, et võtsime omaks. Ta usub vist siiani tõsimeeli, et meil on temaga vedanud. Aga muret temaga ei ole – sokke laokile ei jäta, hambaid peseb, kella tunneb. Kui tal püksid oleks, siis ta ilmselt viigiks neid. Vist viigiks. Kord nädalas või nii. Sööb, mida antakse ega virise. Ka keedetud kaalikas ning räimevorm läheb roaks. Ainus, mida pika hambaga võtab, on soojendatud värskekapsasupp.

Jätka lugemist “Kuidas Mudusööja Mudusse tuli ja jäi”

Kuidas Mudusööja Mudusse tuli ja jäi

Ööäärepääl

Nice typography to a selfpromotion-magazine. MUDU

Augustikuine hämarus laskus vaikselt üle aleviku. Kuidas ema oli öelnudki: „Augustis on juba tont põõsa taga.” Täpselt nii oli ta öelnud. Riba õhtupunast läänetaevast oli selles halluses, mida suuresti toitis tossav punasest tellisest tehasekorsten, justkui midagi väga võõrast. See oli midagi, mida tegelikult ei oleks tohtinud siin, lõputute kartulilappide ja katkematu vabrikumüra sees olemas olla. Tegelikult oli too tehasest kostev sae vingumise ja pikkade transportöörlintide sumbuv heli kuuldav ainult võõrastele. Kohalikud olid sellega ammu harjunud, see oligi nende vaikus. Igaühel on oma vaikus. Tema vaikus oli just see monotoonne üle alevi kostuv alatine undamine. Ta oli sellega nii harjunud, et pidi kuulmiseks kuulama. Aga nüüd kuulis ta kuulamatagi, sest see punane päikeseloojang, mis paremal käel temaga kaasa kõndis, oli meeled äratanud.

 

Lugu ilmus esmakordselt Mudu enesepromoajakirjas “MudugiRi” 2014 aasta alguses

Ööäärepääl

Mudublogilugu

MudugiRi. A self-promotion magazine of Mudu designagency.

Muidugi oleks ma võinud ka isiklikult tulla. Oleksin ette helistanud ja praegu jooksime minu jutu kõrvale Sinu kohvi.  Noh, et isiklik, silmast-silma kontakt on oluline ja läheb korda, nagu koolitustel räägitakse. Ehk lähebki. Läbi ukse oleks kuulda, kuidas keegi usinalt keskmisest pikemate küüntega klaviatuuril jookseb. No ühesõnaga, kuhu ma jäingi, aaa, istuksime nõupidamisruumis laua taga ja ma räägiksin endast. Ehk isegi näitaksin, sest ega mul midagi varjata ei ole. Ja siis Sa imestaksid mulle otsa vaadates, et kuidas selline asi võib nii hea olla.  Et sõna nii täpne võib olla. Et jooned nõnda ilusad on. Ja ma saaksin sellest hoogu juurde ning räägiksin näitamise kõrvale veel. Ja lõpuks, siis kui väljas juba pime, vaataksid Sa kella, seda suurt seieritega kella keset heledat seina kohe pabertahvli kõrval ning Su kulmud kerkiksid. Siis ma tõuseksin, sest ma olen viisakas ja mõistan, millal on aeg ning annaksin oma imeilusa visiitkaardi ning ütleksin midagi sellist, et võta mind, sest mulle meeldin ma ise ka. Ja et ma kujundan ägedaid asju ning kirjutan täpseid sõnu.

Aga tänaval jopet kinni nööpides oleks mul piinlik hakanud, et kuidas ma ise kella ei taibanud vaadata ja nii pikalt ja edevalt rääkisin. No ja siis ma mõtlesingi, et ma parem kirjutan. Et saab kiiremini ja odavamalt. Et loed mind siis, kui Sulle sobib, mitte keset kõige kiiremat tööaega.

Mudublogilugu