Eesti Vabariik 69

See nõudis julgust. Suure kooli suures aulas jõudis tema kord. Vist viimasena, sest teistel olid kommipakid mõne kulunud salmi eest juba kätte saadud. Ja nüüd siis oli tema kord.

Ta istus viimases reas, ukse kõrval, vanemate klasside ligi. Meie, tema klass, olime mitu rida eespool ja vaatasime varjamata uudishimuga selja taha, et kuidas noor, äsja ülikoolist tulnud õpetajanna, saalitäie tähelepanuga hakkama saab. Ta tõusis püsti, nägu häbenevalt punakas ja ootas, et ehk saab niisama. Kniksu eest või. Või et ehk oma klass aitab. Aga meie ei aidanud ja näärivana rääkis juba midagi vitsakimbust, järgmisest aastast ning lorudest lastest. Ja siis, kui see piinlik paus enam vaikust ei kandnud, ütles tema kõrval istunud vanema klassi poiss Teet vaikselt alt üles õpetaja poole, et alustage, me toetame. Õpetaja alustas haudvaikses saalis õrnalt. Nii tasa, et mõni rida eespool ei olnud esiti midagi kuulda. „Tuhanded külad, tuhanded talud…” Teet läks selle vaikse viisiga kaasa, siis veel mõni, siis veel kuni kogu hämar saal niiskete silmadega laulis: „Kuni su küla veel elab, elad sina ka”. Kui laul lõppes, oli saal vait. Nagu poleks seda laulu nende kahe vaikse pausi vahel olnudki.

See, 1987. aastal nääride ajal aulas lauldud lugu, on olnud ausaim kõne Eestile, mida ma iial kuulnud olen. Eile tuli jälle meelde. Just siis, kui president Eestile Eestist rääkis – suurelt ja suures saalis. Aga meie klassijuhataja käis selle väikese laulu pärast vaibal.

Eesti Vabariik 69

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga