Eliisabeti kiriku vöörmunder

Eliisabeti kiriku kell

Ta oli alles eile mulle selge sõnaga öelnud, et on homme umbes nii kolme-nelja paiku seal ja et vat siis tulegi ja ta viib mu üles. Hiljem enam ei saavat, siis on teenistused. No nüüd siis on – kell pole veel ühe paikugi ja ma olen juba kohal. Piinlik, aga helistan. „Ei noh, ikka saan tulla, tulin küll koju korraks, aga ma kohe jõuan, kümme minutit, sa mine sisse. Kiriku ees on liiklusmärk, ratta võid selle külge panna.” Eliisabeti kiriku vöörmunder Gunnar on lahke mees.

Viimases pingis istub üksik keskealine mees pea pooleldi kuklas ja vaatab tühja pilguga lage. Temal, tundub, on seal keegi. Täpselt mehe kohal rõdul mängib tükati, mõne akordi kaupa orel. Paremal löövis, mis saja kahekümne viie aasta eest kirikule koguduse suurenedes juurde ehitati, on samuti rõdu ja selle peal veel üks orel, aga üksjagu moodsam ja tema kroomikarva viled seisavad nagu küünlad ümber Jussi viinapoe-poolse ümara akna.

Kui seni kelnerina töötanud Gunnar umbes aasta tagasi Pärnu kõrgeima torniga Eliisabeti kirikusse kirikumeheks läks, palusin ma kohe, et ta mulle kahesaja seitsmekümne aasta vanust kirikutorni näitaks. Mitte sealse üle linna ulatuva vaate pärast, vaid sellepärast, et toonaste meistrite käekirja näha. Just seestpidist ja peidetut.

Gunnar on kohale jõudnud. Tema helesinine särk mõjub kesk kiriku pastelseid vanapruuni toone eredamalt, kui silmad harjunud on. „Panid ratta posti külge?”

„Ei. Aia.”

„Aa.”

„Jah.”

„No tule, ma näitan sulle siis.”

Gunnar võtab üle trepi tõmmatud nööri eest ja laseb mind üles rõdule. Trepp tõuseb tolle uuema oreli ette.

„Kriisa orel,” alustab Gunnar. „2010. aastal Hardo Kriisa ehitas.”

„Mhmh.”

Lisab veel, et see on võimsam kui vana orel. Kriisade suguvõsa on pea poolteist sajandit oreleid ehitanud. Pilli klaviatuuri ees seisab arvutiekraan ja seda võõristavad mu silmad veel enam kui Gunnari moodsas toonis särki.

Siit on näha lae all mõnda müürist väljaulalatuvat pragu. Gunnar teab, et need pärit on teisest ilmasõjast, päevast, mil üle Kuninga tänava krundile, sinna, kus praegu seisab kenasti korda tehtud kolmekordne nõukaaegne kortermaja, 1941. aastal pomm kukkus.

Vanal orelil, mis lätlase Kolbe poolt pea sada aastat tagasi selle kõigekõige esimese oreli asemele ehitati, harjutab keegi ilmakuulus Poola organist oma orelifestivali kontserdi tarvis. Tema neid üksikuid akorde ennist mängiski. Gunnari „tere” peale võtab organist võimalusest kinni, et „üks klahv ei tööta.” Vajutab, aga ei tööta jah, kaugele näha, et ei tööta. Mulle tundub eemalt, et la-diees. Gunnar lubab uurida, et mis viga, ja et annab siis maestrole teada, kui teada saab, et mis on ja mis saab. Ärgu muusik muretsegu.

Torni pääseb orelivilede tagant. Kitsast ja pea märkamatust, seinaga sama värvi uksel ei ole midagi. Ei piita, ei linki, ei midagi, vaid kaks planku, vanad sepishinged ja tabaluku aasad. Taba vajutab Gunnar enne sisenemist ühe aasa külge kinni, et „keegi meid kogemata luku taha ei paneks.” Mõni keerd kitsast keerdtreppi tõuseb pööningule, kiriku lae peale. Gunnar läheb ees: „Noh, uuri nüüd, ma pean helistama.” Kandiliseks tahutud 30×30 sentimeetrised ja tihedalt laotud talad on paari sajandi vanuste kobadega omavahel kinni. Massiivsest materjalist karkass on täpselt tapitud ning suurte sepistatud poltidega kokku tõmmatud, pole ime, et lennukipomm ainult pragudega piirdus. Gunnar räägib eemal, käsi vastu tala ja tema toon on selline, nagu oleks la-diees peaaegu kohe korras. Kiriku diakon ja organist Jaanus Torrim on teiselpool toru probleemi üle võtnud.

Järgmine trepp on üksjagu ahtam ja ebamugavam ning pigem redeli, kui trepi moodi. Sisseastutud sammud on paari sajandiga lohklikuks kulunud pulkadel näha ja läbi talla tunda. Eesmineja soovitab oodata, kuni tema üles jõudnud on ja ka siis astuda võimalikult redeli serva. Noh nii igaks juhuks. Trepp-redel lõpeb kahe kellaga platvormil, seal, kus väljast vaadates on torni kolmes küljes punased aknaluugid. Üks kahest tornikellast on katki, silmaga pea nähtamatu praoga ning see tähendab, et kell ei kõla. Või noh, teeb häält aga tuhmilt, murtult ja lüheldaselt. Gunnar on jätkuvalt lahke ja esitleb kahe kella kõla erinevusi nõnda, et kesklinn kuuleb. Koidula pargi poolses seinas, seal, kus aken puudu, on kaks tolmunud plekk-tahvlit, millest loetavamal on kollase pintsliga teada antud, et tornikiivrile uue plekk-katte paigaldas meister Joh. Põdra ja S. Raikkerus 1969. aasta maist juulini. Nii hästi paigaldasid, et see 1969. aasta novembritormi, mida numbrite poolest orkaaniks nimetati, üle elas. Edasi saab nüüd juba puhtatõulisest püstloodis kümnekonna pulgaga redelist. Gunnar läheb ees ja palub mul jälle tulemisega oodata, seni kuni ta üleval on. Keskpäevases kirikutornis on pime nagu öösel maa all, nii tume, et sõrme ennastki ei näe, rääkimata selle suhupistmisest. Valgus saabub taevast käginaga: Gunnar on üleval pimedas luugi lahti lükanud. Siit edasi enam kõrgemale ei saa.

Nii tornis kui ka korrus allpool, seal kus Gunnar ennist kellas, on kellad torni konstruktsiooni küljes jäigalt kinni, mitte nagu filmis, kus Arno ja Lible üksteisevõidu kella tõmbasid ja see ühest servast teise kõikus nagu kiik ning ennast vastu tila tagus. Siin vastupidi, liigutatakse tila vastu seisvat kella. Gunnar ütleb, et see on stabiilsuse pärast. Et viltuses tornikiivris need mitmekümnetonnised kellad torni ajapikku kaasa liikuma ei paneks. Ja mere poole viltu on see tornikiiver omakorda ilmselt seetõttu, et tugevatele meretuultele paremini vastu seista. Nõnda oletatakse, sest ega siis Riiast tulnud kuulus ehitusmeister endale säärast ehituslikku viga lubada saanud. Ilmselt ikka nimme. Aga vaade on siit aus. Teagi miks Pärnut linnaks nimetatakse, ülevalt paistab see rohkem metsa moodi, millest vaid mõni üksik katus üle ulatub. Gunnar näitab ja räägib. Näitab mõnisada meetrit edelasse Lõuna hosteli poole, mis kunagi polikliinik, hiljem ka EKP Rajoonikomitee oli, kuid mille algselt ehitas Pärnu Nikolai kogudus oma vanuritele vanadekoduks ja räägib, et sealt teenivad nad suure osa oma tulust. Näitab Vana-Pärnu poole ja räägib, et „näe seal oli 13. sajandil vaid mõneteistkümnend aastat püsinud Toomikirik ja selle puidust altari-rist, mis legendi järgi jäi ainsana paganate poolt mahapõletatud kirikust tulest puutumata, et vat selle elusuuruses koopia on neil kirikus seinal. Et see ongi seesama rist, mis Pärnu vapile pandud on.”

„Mhmh. Ja see käsi seal pilve vahel on jumala käsi.”

„Just.”

Janno Juhkov ja vaade Pärnu metsale
Janno Juhkov ja vaade „Pärnu metsale”

Vahepeal teeb Gunnar näitamises pausi ja räägib pikemalt Vene keisrinnast Jelizaveta Petrovnast, kes kiriku ehitamiseks riigikassast kaheksa tuhat rubla eraldas ja sellega kirikule nime andis. Tegelikult vist oli andmisest asi kaugel. Lihtsalt keisrinnal sai neist Pärnu raehärrade lõpututest palvekirjadest kiriku ehitamist toetada, kõrini. Do lampotśki, kui venelastelt laenata.

Kaheksakümmend aastat

Torni ühel kaheksast plekiga kaetud piirdepostist on ühele naelaga kraabitud: Heljo Põlluste 27.VII 37; 23.VIII 37. Gunnar ei tea, kes ta on ja miks ta siin käis ja mis olulised kuupäevad need on, aga sedastab elutargalt, et „järelikult ei ole seda katteplekki kaheksakümmend aastat värvitud.” Selles paarimeetrise läbimõõduga kaheksanurkses kellatornis on ohtralt linnusitta. Kah ilmselt kaheksakümne aasta ports.

„Tegelikult on katus läbi. Viimane kord, kakskümmend viis aastat tagasi, kui uus kivikatus pandi, siis pandi valesti, näe, isegi siit on näha.” On näha jah, mitmes kohas augud sees, vahed vahel ja omakorda nende vahel tuulest lõhutud katusekile ribad paistmas. Gunnarile on näitamise hoog jälle peale tulnud ja osutab käega allapoole, kahtlase neelukoha suunas: „Me oleme arvutanud, et kui ise peaksime ainult oma jõududega katuseraha koguma, siis läheks kolmsada aastat.”

„Kolmsada?” Noored ütleks selle peale YOLO. Siis saaks tulevikus uue katuse pidustustel sarikatele kraapida, et anno domini 2317. Või MMCCCXVII. Muidugi kui veel on, kuhu kraapida. Sel peol võiks Gunnariga oma järgmistes eludes trehvata, oleks hea meenutada. Gunnar ei ütle midagi. Ilmselt ta lihtsalt ei jaksa enam sel teemal rääkida. Vahetab hoopis teemat:

„Näe, alles ükspäev panin kellatilale uue trossi, seda saab alt, oreli tagant tõmmata. Ja vanasti läks kellanöör otse kirikuukse ette, üle selle ratta seal müüril. Seisis pastor uksel, tõmbas kella ja rahvas teadis tulla.” Gunnar laskis enda järel luugi kinni. Tume on see olevik.

Ligi tund on möödas, kui uuesti maapeal seisame. Taeva poole rääkinud meest enam kirikus pole ja ka vana orel on vaikinud. Välisuksel uudistab kiriku mõnusat jahedust ükskõikse näoga ja randme küljes rippuva fotokaameraga turist, ent tema ei söanda välisukse lähedusest edasi astuda. Altari kõrval, kantslist veidi edasi ripub vaatamiseks seesama Toomikiriku rist, millest ennist tornis juttu oli. Samas kõrval toretseb seinal 1895. aastal Endla lauluseltsi kingitud lühter. Gunnar ei kavatsegi tänuväärt kuulajast lahti lasta ja suunab mind üha välisuksest kaugemale, altari suunas. Ega mul pole selle vastu midagi, pigem vastupidi. Ma olen lihtsalt arvanud, et on kohti, kus võõrad ei käi ja et on asju, mida ateisti silmad nägema ei peaks. Kasvõi seepärast, et püha jääks pühaks ja et see väljastpoolt silmaga nähtamatu miski, mis aukartust või alandlikkust tekitab, ka edaspidi tundmistesse alles jääks. Ma olen oma alateadlikul moel arvanud, et kirikud on seal, kus nad parasjagu on, alati olemas olnud. Algusest peale. Et neid ei tehta lihtsalt kivist ja mördist ja altarimaali taga ei ole näha naelapäid, sest seda ei ehitata lihtsalt naelte ja poest ostetud prussidega. Et see on olemas iseenesest, ilma, et ilmalik nael seda koos hoiaks. Et see, mis kirikust kiriku teeb, ei ole mitte rist või orel vaid aeg. Ja et kirik peabki olema veidi kulunud ning et kulutanud on seda just seesama aeg ja mitte inimesed. Ilma ajata ei ole jõudu.

Altari taga on paari riiuliga väike kapp ning seal sees, ühel riiulil üksik urn. See on siin hoiul, kuniks ta mulda maetud saab. Aga seni ootab ja see võtab aega. Sedasama aega, mis ilmalikust taevaliku teeb.

Gunnar teeb minuga tervele kirikule tiiru peale. Viib tagaruumidesse, kus õhtuseks teenistusteks on kolla-roheline diakoni rüü avatud kummutisahtlile valmis pandud ja näitab nurgas seisvat umbes pooleteise sajandi vanust massiivset puiduimitatsiooniga seifi. „Фабрика денежных шкафов Ф. Штаудена г. Рига”. Räägib kiriku esimesest pastorist, kes altari alla on maetud ning pihitoolist, mida luteri kirikutes ei ole, siin aga seisab otse ukse ja korjanduskarbi kõrval. Ja vahepeal, kui jutule jälle miskit lagunevat silma jääb, põimib ta oma monoloogi paarilauselisi minoorseid põikeid väsinud kirikust, mis karniisilt aegamisi tänavale kive poetab. Ja tänab õnne ja jumalat, et sellega seni on õnneks läinud. Oleme tagasi ukse juures. Gunnar viskab pea kuklasse ja osutab veelkord: „Näe, üle selle ratta ja läbi nende aasade otse siia ukse kõrvale. Ja siin siis tõmbas.”

„Mhmh. Ja rahvas teadis tulla.” Altpoolt on kellanööri kunagine rada tõesti paremini näha. Gunnaril on justkui kahju mind ära lasta.

Õhtul kodus lugesin, et Kriisa orelis on Vox Humana register kah sees. Viimast arvanud vajalikuks president Lennart Meri, kui Jaanus Torrim paarkümmend aastat tagasi kiriku teise oreli mõtte üle temaga aru pidas. Et kui juba ehitada, siis ka Vox Humana, seda enam, et vanas orelis seda ei ole. Aga see-eest on la-diees seal nüüd korras.

Mõni kuu hiljem, vahetult enne kohalike omavalitsusete valimisi, juhtusin Gunnnariga uuesti kokku. Ta oli jutukas nagu alati. Ütles, et nad olla kirikus korraldanud oma „Foorumi” saate moodi kohtumise rahva ja valitatavatega. Rahvas küsis ja poliitikud vastasid. Gunnar sai palju uut teada. Muuhulgas ka seda, et miljon ei ole mingi summa enam. Et loomulikult teeme katuse korda. Vähe sellest, fassaadi teeme ka korda. Valija valigu ainult õiged inimesed etteotsa ja küll siis saab. Ilus on see tulevik. Kui jumal annab. Või noh, poliitik. Eks see varsti näha ole.

 

Katuseraha saab kanda Pärnu Eliisabeti koguduse arvele EE111010902000838001 SEB pangas. Märgusõna Kolmsada aastat.

www.eliisabet.ee

Eliisabeti kiriku vöörmunder

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga