Lugu sellest, kuidas me DiPri suhkru ära sõime

See on Eestis ainus. Või mis Eestis, isegi Lätis pole. Andrus* ütleb, et see tegelikult tema peamiseks lükkajaks saigi, et isegi Lätis pole. Ütles ja muigas. Andrus teab, millest räägib. Ta on meile uksele vastu tulnud. Kohe sealsamas, ukse juures, on keermelattidest ning männikilbist kokkukeeratud riiul, millel mõnikümmend raamatut ning mitmes mõõdus värvilisi brožüüre. Riiuli taga seinal ripub kalender, kus aprillikuud ehib Arraku punastes toonides ülespildistatud maal. Siis mõni meeter tühja valget seina ja järgmine kalender. Olev Subbi aprill on üksjagu pastelsemates toonides.

Ja sealt Subbi juurest see kõik algabki. Korralik, kümnekonna meetri pikkune rivi heleda kestaga pesumasina suuruseid aparaate, kõik kenasti kandilised ja üksteises kinni. Kuskil keskel kasvab ühest neist välja punase-rohelise lampidega torujas foor. Tüdruk aparaadi kõrval tõstab nina arvutist ja ütleb, et kui punane tuli põleb, siis tuleb pruufi kontrollida. Ta ise vist ongi pruufitšekkija.

Pärast kolmandat kalendrit, millel on aprillikuiseks kaunistuseks tundmatu autori foto sinililledest, saab esimene masinaterivi otsa. Ma ei tea, mida nende masinatega tehakse. Aga see ei olegi oluline. Oluline on hoopis nurga taga, kollasel pvc põrandal, metallist ja musta värvi. Ja vot see ongi see, mida isegi lätlastel pole. Digitrükimasin. Ise trükib, ise liimib, ise paneb kaaned ümber ja ise lõikab. Kessul ja Tripil oli kunagi ka selline masin, et ise ei pidanud midagi tegema, aga nad ei saanud seda „Supramagi“ seal korralikult tööle – tellisid pannkooke, kuid said lambarasva.

DiPri trükikojas on sellega korras; annad masinale faili ja käsu kätte ja ta trükibki. Ise ei pea midagi tegema. Kohe mitte midagi. „Nojah, sättima peab. Iga raamatuga peab veidi sättima. A no kus ei peaks!” Andrus masina kõrval on silmnähtavalt õhevil. 25 aastat Uniprindis offset-trükki teinud, seda maailma pisiasjadeni tundev, aga ikka õhevil. Seletab, et kui ta ise mõni aasta tagasi oleks „teisel pool lauda” istunud, ega ta siis ei oleks ilmselt lasknud endale säärast digitrükki maha müüa – eelarvamus ei oleks lubanud. Üks õige asi peab ikka läbi vaeva ja valu valmis saama.

Andrus keedab sealsamas masina kõrval köögis kohvi ja seletab, et „tead, ladu ei ole vaja. Tellid täpselt 4 või 68 või ükskõik mitu raamatut või brožüüri ja kõik.” Ma palun suhkruga ja Piret piimaga. „Ja kui otsa saab, siis tellid juurde. Näh, suhkur on otsas. Pruuni veel pisut on. Võta see. Sööd meil kõik suhkru ära!” Võtangi ja sööngi. Andrus on lahke mees. „Minutiga teeb raamatu valmis.” Ma enne ei pannud tähelegi, aga tema on silmadel naerukurrud.

Ega see õigupoolest polegi mingi trükimasin. See on hoopis raamatutegemise masin. Üks Pireti kujundatud raamat on seal ootel. Varsti teeb. Vist juba homme, kui pruufi ära tšekib.


*Andrus Reinsoo (2.05.1961–4.02.2019), DiPri juht ja asutaja.

Jaga edasi >