Semikoolonil on oma päev

Cool! Typography mixed with a funny photo #semicolon #typo #typography #semicolon

6. veebruaril* tähistatakse semikooloni päeva. Kas teadsid seda? Miks kirjavahemärgil üldse oma päeva tarvis on? Kas punktil on ka oma päev? Ei. Punktil ei ole. Me kõik teame (enamvähem), kuidas punkti kasutada. Lause lõpeb. Punkt.

Komaga on juba keerulisem. Ja ja ning ette me koma ei pane. Aga aga ette paneme. Koolis ju õpitud. Aga keeruline ikkagi. Nii palju reegleid ja peab olema õigesti. Muidu on vale.

Semikoolonit näidatakse ka koolis. Ja õpetatakse veidi ka kasutama. Aga pärast kooli saame kõik oma kirjatükid kirjutatud, ilma et enam iial oleks vaja temaga tegemist teha.

Ometi pakub ta nii palju võimalusi: kirjutada lause – täita see kõigega, mille järele lusti, tarvidust ja oskusi on – ning lõpetada see kenasti punktiga; ent siiski jätkata veel ühe mõttega, mis tingimata peab just nimelt selle lause sisse veel jääma.

Jätka lugemist “Semikoolonil on oma päev”

Semikoolonil on oma päev

Ööäärepääl

Nice typography to a selfpromotion-magazine. MUDU

Augustikuine hämarus laskus vaikselt üle aleviku. Kuidas ema oli öelnudki: „Augustis on juba tont põõsa taga.” Täpselt nii oli ta öelnud. Riba õhtupunast läänetaevast oli selles halluses, mida suuresti toitis tossav punasest tellisest tehasekorsten, justkui midagi väga võõrast. See oli midagi, mida tegelikult ei oleks tohtinud siin, lõputute kartulilappide ja katkematu vabrikumüra sees olemas olla. Tegelikult oli too tehasest kostev sae vingumise ja pikkade transportöörlintide sumbuv heli kuuldav ainult võõrastele. Kohalikud olid sellega ammu harjunud, see oligi nende vaikus. Igaühel on oma vaikus. Tema vaikus oli just see monotoonne üle alevi kostuv alatine undamine. Ta oli sellega nii harjunud, et pidi kuulmiseks kuulama. Aga nüüd kuulis ta kuulamatagi, sest see punane päikeseloojang, mis paremal käel temaga kaasa kõndis, oli meeled äratanud.

 

Lugu ilmus esmakordselt Mudu enesepromoajakirjas “MudugiRi” 2014 aasta alguses

Ööäärepääl

Mudublogilugu

MudugiRi. A self-promotion magazine of Mudu designagency.

Muidugi oleks ma võinud ka isiklikult tulla. Oleksin ette helistanud ja praegu jooksime minu jutu kõrvale Sinu kohvi.  Noh, et isiklik, silmast-silma kontakt on oluline ja läheb korda, nagu koolitustel räägitakse. Ehk lähebki. Läbi ukse oleks kuulda, kuidas keegi usinalt keskmisest pikemate küüntega klaviatuuril jookseb. No ühesõnaga, kuhu ma jäingi, aaa, istuksime nõupidamisruumis laua taga ja ma räägiksin endast. Ehk isegi näitaksin, sest ega mul midagi varjata ei ole. Ja siis Sa imestaksid mulle otsa vaadates, et kuidas selline asi võib nii hea olla.  Et sõna nii täpne võib olla. Et jooned nõnda ilusad on. Ja ma saaksin sellest hoogu juurde ning räägiksin näitamise kõrvale veel. Ja lõpuks, siis kui väljas juba pime, vaataksid Sa kella, seda suurt seieritega kella keset heledat seina kohe pabertahvli kõrval ning Su kulmud kerkiksid. Siis ma tõuseksin, sest ma olen viisakas ja mõistan, millal on aeg ning annaksin oma imeilusa visiitkaardi ning ütleksin midagi sellist, et võta mind, sest mulle meeldin ma ise ka. Ja et ma kujundan ägedaid asju ning kirjutan täpseid sõnu.

Aga tänaval jopet kinni nööpides oleks mul piinlik hakanud, et kuidas ma ise kella ei taibanud vaadata ja nii pikalt ja edevalt rääkisin. No ja siis ma mõtlesingi, et ma parem kirjutan. Et saab kiiremini ja odavamalt. Et loed mind siis, kui Sulle sobib, mitte keset kõige kiiremat tööaega.

Mudublogilugu