Kaadritagune lugu. Kaadrid otsustavad kõik.

Külliki sai Mudu sõbraks siis, kui Piret ta kaasa võttis. Et tal olla Mudu jaoks aega ja silma. Kaamera oli meil endal.

Külliki vajutas mehiselt, valimata ja puusalt, kuni ühe pargipingi ees sõrm päästikult mööda vajus ning hoog iseenesest vaibus. Ta küll pildistas, ent hoopis teise tempoga ja vaiksemalt, pooleldi vastumeelselt. Selle pingi taga taamal oli tühjakspõlenud tahmamustade aknaaukudega, tuntavalt Olev Siinmaa käekirjaline maja, mis seisis Külliki kaamera kaadris nagu halb enne. Umbes nii ta ütles.

Nõnda need poolikult öeldud laused meile sisse kasvavad. Kasvavad nii, et lahti ei lase ning omaenese maavillaseks usuks muutuvad. See keegi, kes märgini tõi, teab paremini. Justkui jagatud risk.

Nüüdseks on kõik vastupidi, Kalevi staadioni vana ja täissoditud tribüüni, mille najal eelmise kodulehe pildid tegime, enam pole ning see Siinmaa maja on taastatud oma algses ja lumivalges ilus kõikide detailidega. Ja meie tulime tagasi.

Jaga edasi >