Kuidas Mudusööja Mudusse tuli ja jäi

Mudusööja. Mudu maskott. Joonistas Jaanus Sakkis

Tema on Mudusööja. Tuli ise – Vobla kuivab Mudusööja vobla kuivatamise äpis. Joonistas Jaanus Sakkismidagi ei öelnud, lihtsalt kleepis külge. Ja kui talle salaamiga tomativõileiba pakkusime, vat siis enam lahti ei saanud. Võttis omaks. Või noh, tema arvas, et võtsime omaks. Ta usub vist siiani tõsimeeli, et meil on temaga vedanud. Aga muret temaga ei ole – sokke laokile ei jäta, hambaid peseb, kella tunneb. Kui tal püksid oleks, siis ta ilmselt viigiks neid. Vist viigiks. Kord nädalas või nii. Sööb, mida antakse ega virise. Ka keedetud kaalikas ning räimevorm läheb roaks. Ainus, mida pika hambaga võtab, on soojendatud värskekapsasupp.

Jätka lugemist “Kuidas Mudusööja Mudusse tuli ja jäi”

Kuidas Mudusööja Mudusse tuli ja jäi

Ööäärepääl

Nice typography to a selfpromotion-magazine. MUDU

Augustikuine hämarus laskus vaikselt üle aleviku. Kuidas ema oli öelnudki: „Augustis on juba tont põõsa taga.” Täpselt nii oli ta öelnud. Riba õhtupunast läänetaevast oli selles halluses, mida suuresti toitis tossav punasest tellisest tehasekorsten, justkui midagi väga võõrast. See oli midagi, mida tegelikult ei oleks tohtinud siin, lõputute kartulilappide ja katkematu vabrikumüra sees olemas olla. Tegelikult oli too tehasest kostev sae vingumise ja pikkade transportöörlintide sumbuv heli kuuldav ainult võõrastele. Kohalikud olid sellega ammu harjunud, see oligi nende vaikus. Igaühel on oma vaikus. Tema vaikus oli just see monotoonne üle alevi kostuv alatine undamine. Ta oli sellega nii harjunud, et pidi kuulmiseks kuulama. Aga nüüd kuulis ta kuulamatagi, sest see punane päikeseloojang, mis paremal käel temaga kaasa kõndis, oli meeled äratanud.

 

Lugu ilmus esmakordselt Mudu enesepromoajakirjas “MudugiRi” 2014 aasta alguses

Ööäärepääl