Crianza Kohe ei saa midagi. Esmalt tuleb vaeva näha, elus olulised asjad ära korraldada, õigeks seada ning alles siis, kui kiire on möödas ning olu ja olme noores riigis lõpuks kindlates rööbastes, on aeg endale elada. Seepärast ehk ei olnudki see juhus, et Pärnu esimene veinibaar loodi alles kümme aastat pärast Eesti Wabariigi sündi. Igatahes sattusid õige aeg ja õige koht tol 1930. aastal lihtsalt õigete inimestega kokku. Kahjuks mitte kauaks. Sõja ning uue riigikorra tulekuga muutus ühes joogikultuuriga ka joogikaart ning hääbus veinibaar. Järgneva poole sajandi jooksul polnud väsimatult kommunismi ehitava ühiskonna meelest vein ja sellega kaasnev peenutsev seltskonnaelu nõukogude inimesele kohane. Aeg oli selline. Ent veidi pealt üheksat aastakümmet hiljem on siinsete seinte vahel asunud veinibaarist alanud kultuurne ja teadlik veinitarbimine jõudnud samas majas juba oma kolmanda tulemiseni. Reserva 2002. aasta kevadel alustati uuesti. See pidigi just siin ja just siis sündima, sest võib-olla ei olnud ka seekord juhus, et noor taasiseseisvunud riik oli seks ajaks saanud taaskord kümne aastaseks. Prantsuse Kultuurikeskuse ning Pärnu maavalitsuse osavõtul ja eestvedamisel loodud Cafe Crandi Veiniklubi avapidu oli uhke: kohal olid Tema Ekstellents Prantsuse suursaadik Eestis, Pärnu linnapea, maavanem ja kuhjaga tuntud nimesid. Kuulati ettekandeid, kiideti veini, valiti juhatust, degusteeriti veine, peeti kõnesid, joodi veini ja öeldi veinile kõlavaid tooste. Õhtu kõlavaimaks toostiks jäi Prantsuse saatkonna kaubandusnõuniku Patric Erbs´i öeldu, et „veinist tuleb rääkida südamega, sest vein on kirg ja nauding.“ Sellele on väga raske vastu vaielda. In vino veritas. Santé! Gran Reserva Ütlevad, et kaks ilma kolmandata ei jää. Ei jäänud ka nüüd, ehkki seekord ei olnud Gafe Grandi Veiniklubi vaibumise põhjuseks midagi saatuslikku ega suurt nagu eelmisel korral, mil sõda maailma muutis. Mõnikord lihtsalt on vaja uut minemist, uut hingamist, uut hoogu. Just seepärast sündiski kolmandat korda samasse kohta sama sisu ja maitsega klubi. MTÜ Pärnu Veiniklubi astus oma eellaste asemele 23.11.2018. aastal ja jätkas sealt, kuhu viimati pooleli jäädi. Kohe esimesel veiniõhtul tutvustati, koolitati, degusteeriti ning kuulati Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiakeskuse juhataja dr Toomas Toomsoo ettekannet teemal „Veini mõjust tervisele Prantsuse paradoksi valguses.“ Säärased hariva sisuga veiniõhtud toimuvad siin nüüd igakuiselt, ainult juuli ja august on jäetud janu tekitamiseks vabaks. Lisaks veel veiniviktoriinid, veinikoolitused ja -degusteerimised ning loomulikult väljasõidud veinifestivalidele, veinimõisatesse. Ja viimaseid on Eestimaal meie õnneks piisavalt. 1930 oli tõesti hea aastakäik, sest toonaste veiniõhtute suvesoe jäelmaitse kestab Cafe Grandis senini. Tule ja tunne! Tchin-Tchin!

Tere ema! Kuidas teil seal läheb? Tervis korras? Isa on ikka kuuri all oma auto kallal? Ära temaga riidle, las ta nokitseb, eks. Aga meil algas puhkus. Saime kallimaga selle lõpuks ühele ajale sättida – üsna uskumatu, kui tema tihedat graafikut arvestada. Ausalt öeldes olin ma tema pärast juba veidi mures, ei mäletagi millal koos mõnel nädalavahetusel lõunani magada saime. Kogu aeg kiire ja kiire ja midagi ees. No nüüd siis võttis poolvägisi oma puhkuse välja. Ja tead, me tulime Pärnusse! Teeme seekord ikka täiesti teistmoodi ja rahulikult. Remonti jõuab kodus ka hiljem teha ja ega see remonditegemine ju mingi õige puhkus ole. Muide, me peatume Hedonis. Tead ju küll, see vana Mudaravila. Ma mäletan, et sa oled ju ise ka  tehasest saadud tuusikuga siin käinud. Mina veel pidin sind fuajees kivist naisega purskkaevu kõrval neil rohelistel kunstnahast toolidel ootama, kuni sa „protseduuridelt“ tulid ja siis istusime ja ootasime ka veel koos veidi, et sa soojast vannist jahtuksid. Jube igav oli. Aga just selle mälestuse pärast ma sulle kirjutangi. Meie hotellituba Hedoni vanas majas on üks neist muda- ja söehappevanni protseduuri kabinetidest, kus sinagi mitukümmend aastat tagasi käisid. Koht on sama, neid rohelisi ootetoole küll enam ei ole ja ka sisu on uueks ent algupäraseks renoveeritud, kuid see tolleaegne lapsepõlvemälestuse rahu on siiani siin olemas. Mulle meeldib säärane ajalugu, mida lausa katsuda saab. Ja tead mis? Me teeme siinsamas ühe mõnusa ema ja tütre nädalavahetuse. Saad oma mälestusi lähemalt näha ja katsuda. Ehk juba tuleval kuul, onju! Me tuleme teile tuleval nädalal mõneks päevaks külla. Väga tahaks sinu pannkooke ja siis räägime pikemalt. Tervitusi Hedonist. Sinu tütar. Tere isa. Kuidas läheb? Mässad ikka oma uunikumiga? Ega sellise vana auto osi enam võtta ei olegi, kõik mis katki, peab ise korda tegema. Keevitustraati sul ikka on, või pean linnast juurde tooma? Aga see ju sulle meeldibki, muidu vist ei nokitsekski, mis? Me tuleme maalt, teie juurest, mõne päeva pärast läbi. Vaatan siis üle, et kui kaugel sa oma asjadega oled. Õhtul võiks sauna teha. Õlled on minu poolt, kui sa just oma koduõlut käima pole pannud. Tead, me  oleme Pärnus. Naine vedas mind peaaegu vägisi puhkusele ja ma siis andsin kodurahu huvides järele. Ütles, et ma teen muidu oma tervisele liiga, kui vahepeal end lõdvaks ei lase. Selles osas oli tal muidugi õigus, et ega ma ei ole osanud puhata jah. Ta ise valis koha välja: Hedon Spa, see kunagine kuulus mudaravila, tead ju küll. Sellele on nüüd mere poole hotell külge ehitatud ja vana osa on samuti uueks tehtud. Ühes tiivas, seal, kus ennemalt oli vesiravi osakond, seal on nüüd spa. Või noh, sinu keeles sanatoorium, saunad, basseinid. Vaikne ja õdus. Aga teises tiivas, kunagises söehapperavi osakonnas, mis juba 1929. aastal majale juurde ehitatii ja avati, on nüüd mõned hotellitoad. Just ühes neist me peatumegi. Me oleme sinuga sarnased, usume vana sisu ja vana hinge. See on siin olemas. Ma tõepoolest tunnen, et siin toas, kus kunagi raviti unepuudust, ärritatavust ja närvinõrkust, on seintes see mõju siiani talletunud. Ma olen

Versioon 1 Tiina Ojaste maalides on värvi ja erksust, sest nõnda on vaataja silmale kena. Tiina on veendunud, et kunst peab olema ilus, ja et meeled ärkavad tajule ainult ilusast ning helgest, mitte uinutavast kaamoshallist. Mida silm näeb, seda hing tunneb. Ja kui silmale meeldib ning hingel on hea, siis on meeled maailmale avali. Võib-olla just seepärast ongi sõnad „meeled” ja „meeldimine” teineteisest läbi kasvanud. Nagu ühe ema lapsed. Versioon 2 Tiina on veendunud, et kunst peab olema värviline, erk ja kütkev, ning et lisaks nähtavale oleks seal ka nähtamatut. Midagi säärast, mida saab tunda. Talle piisab, kui külastaja kasvõi hetkeks tema maali ees peatub ja ennast nähtuga täidab, sest kui see vaataja silmale meeldib ning tema hing sellest lendu tõuseb, siis lähevad ka meeled maailmale avali. Nõnda, et maalil on ühtäkki küljes tunne, värvidel maitse ja lugudel lõhn.  Mine tea, võib-olla just seepärast ongi sõnad „meeled” ja „meeldimine” teineteisest läbi kasvanud. Nagu ka maalid ja maailm.

The sooner you manage to find the light switch with your eyes closed, the more like-at-home you will feel here. Knowing of your surrounding brings comfort. Resto: 1. Üks amps ütleb rohkem kui tuhat fotot. Sheeri julgesti.

Heleda elegantsiga, säärasega, millist ainult Pärnus tunda saab, astus ta üle läve. Kiirustamata, kaherealine linasest pintsak paremal õlal ning supelranna hele liiv alles talla all. Me ei olnud teda kutsunud. Me isegi ei teadnud arvata, et ta tulla võiks, sest siinsamas naabruses, tema kunagises kohas, oli juba pikalt vaikne olnud. Ulatas laisalt pintsaku kelnerile, andis oma sõpradele toonid kõrva ning istus ise väljakeeratud klaveritoolile: „Süda, soovin, et su valik, oleks vali…”. Harmooniameister Raimond oli koju tagasi jõudnud. Siia, kuurortlinna mereäärse restorani klaveri taha, garneeringuks meie gurmee kõrvale, nagu polekski kaheksa eemal oldud aastakümmet midagi muutnud. Needsamad lood, seesama meeleolu, toosama kooskõla. See maitses kõrvadele ja kõlas suus, justkui kostuks see kõik äsja lauda toodud taldrikult.Maestro jäigi siia käima. Iga päev. Istub, maitseb, võtab aega maha ja vaatab. Ta on praegugi siin. Klaveri manu. Raimond, sinu swing.

Ta on kosmopoliit ja seda on taldrikult tunda. Tema standard on harmoonia ning vähemaga ta ei lepi. Kammertooni võtab ta oma kööginoast ja maitseid segab veerandtoonise täpsusega. Ta on kokk, kes oma eluga kööki ära ei mahu, sest teda on mitu.  Üks temast uitab hommikuti mullaste kätega oma üüratus lille-, köögivilja- ja ürdiaias; teine kirjutab kokaraamatuid ja toimetab kokasaadetes; kolmandal on tema lood, laulud ja muusika ning neljandas pulbitseb joviaalsus ning energia. Te olete temast kuulnud. Ta on Sven Azojan. Võib-olla just seepärast polegi imestada, kui Sven mõnel õhtusöögil ennast pliidi tagant hoopis klaveri kõrvale sätib ning õhtusöögi lõpetuseks spontaanse salongikontserdi annab. Ja oleks paganama kahju, kui teid siis parasjagu siin ei ole.  Tõtt-öelda ega Cafe Grandi peakokast vähemat ei ootakski.

Me ei jäänud teineteisele võlgu. Ma arvan, et ei jäänud. Nagu siis, kui me pidime hommikuse bussiga Pärnusse sõitma, vist randa, sest Sa armastasid päikest ja päike Sind ja ma ei saanud hommikul silmi lahti ning kui lõpuks sain, siis tuli jonn peale ja ma ei ajanud end enne voodist üles, kui see 7.40 buss oli juba läinud. Isegi vanaisa oli kuri. Aga me läksime järgmisega, istusime Vändras ümber ja läbi Tootsi jõudsime alles poolest päevast Pärnusse. Ema ja isa ammu ootasid ja mobiiltelefone ka polnud. Sa ei rääkinud mu emale, oma tütrele, miks me hilinesime, miks me bussist maha jäime. Ja ma vedasin vastutasuks terve tee seda ränkrasket halli riidest isoleerpaelaga parandatud VEF transistorraadiot. Kuus patareid oli sees. Mul oli häbi. Aga me ei rääkinud sellest enam kunagi. Ja seda ei juhtunud enam kunagi.Või siis, kui ma aiamajas küünla lauale põlema panin ja selle sinna unustasin. Unustasin, kuni Sa märkasid, et ukse vahelt tuleb tossu ja aknaklaasid olid suitsust juba mustad. Laud oli hukas, auk sees. Terve päeva pesime kahekesi suitsust musta lage ja aknaid. Kaev sai kuivaks. Sellest ei saanud keegi teada. Ka vanaisa mitte. Ja emale ütlesin ma seda alles nüüd, aasta tagasi, et kahest suguvõsas olnud põlengust ikka kolm kokku saaks. See oli talle kergendus. Vastutasuks vedasin mõni päev hiljem, kui vanaisa tööle oli läinud, tema vana aukuvajunud sohva alevi teises otsas olevasse aiamajja ja sealt veidi viisakama, ilma auguta voodi, mis veel vingu järele haises, koju tagasi. Vanaisa arvas, et talle käib see vana voodi küll, et talle pole paremat vaja. Me siis salaja. Kodus lõime Sinuga uue riide ka peale. Sina pingutasid, mina naelutasin. Hea sai. Kestab senini.Või siis, kui ma kinost tulles vana laululava kõrval kadaga ühe tänavavalgustuslambi alla lasin ja selle all vikatiga niitnud mehele, keda plekkhambaks kutsuti, vahele jäin, ning Ants jooksu käskis panna. Ja ma jooksin. Läbi Staadioni 8 keldrite, siis läbi Staadioni 6 keldrite Sinu koju. Enda arvates tubli pettemanööver, aga mind ju tunti ära. Ent Sina ütlesid köögiaknal kõõludes kõigile, et siin ei ela ühtegi sellist poissi, kes eest ära jookseb ja katkestasid isegi Lea ema, kes asjast aru ei saanud, et minu lapselaps, Janno on praegu hoopis Pärnus. Et mis jutt, et siia trepikotta jooksis. Pole ja kõik. Lea ema jäi ka nõusse. Mängis vist sõpruse poolest kaasa. Pärast käisime mustikal ja ma ei rääkinud kellelegi, et Sa kombainiga korjasid, sest siis nii ei tohtinud, et lõhub taime. Ja enne kojujõudmist pigistasime sõrmevahel mõne mustika puruks, et sõrmed ikka ausalt lillad oleksid. Mõni päev hiljem kuulsin alevi saunas, kuidas keegi mees teises sauna otsas rääkis, et kuradi poisiklutid, et uus latern maksab 90 rubla, et kui kätte saaks.. Aga ma pääsesin. Ei teagi kuidas.Või siis, kui ma avastasin kogemata, et Sinu korteri võti avab ka kino välisukse ja me poistega seda ära mõtlesime kasutada ning pärast seansi algust sisse läksime ja saaliukse vahelt kordamööda üht head India filmi vaatasime kuni Viljar naerma hakkas ja kinotädi, kes kohe ukse kõrval istus, meid avastas. Jälle põgenesime, aga ma olin

I variantTead. Niisama tühja rapsida enam ei viitsi. Kui juba minna ja olla, siis ikka nii, et on oldud. Et pärast vaatavad veel ukselgi oma telefoninumbritega lehvitades järele ja ohkavad. Ja see ei ole mingi „minu hea näonaha saladus“ või „kuidas tõsta enesekindlust“ koolituse mõju. See on Hedoni erimassaaž, koos Vaikse spaa ja pediküüriga. Ei mingit saladust. Toniseeriv jääpallimassaaž näole ning salendav ja pinguldav Brasiilia rituaal oleks nad samamoodi järele vaatama pannud. Aga nüüd valin juba mina. Ja kus mul kiiret. II variantPärnus puhkamise kirjutamata reeglid:Keegi ei jaksa iga päev sotsiaalne olla. Mine ja ole Hedoni Vaikses spaas mõni tund laisalt asotsiaalne. Pärast puhkad edasi.Pärnu rannas ei ole ilus küüsi enda poole hoida. Käi läbi Hedoni pediküürist ja võid oma küüsi jälle teiste poole hoida.Enne õhtust tantsu tuleb läbilöögi huvides kindlasti ennast salendada ja pinguldada Brasiilia rituaaliga.Hommikul pärast pidu vaata tõele näkku. Hedoni toniseeriv jääpallimassaaž näole teeb sinu tõe ilusamaks.Hedoni erimassaaži saavad Pärnus ainult need, kes seda tahavad või ilma selleta enam olla ei oska. III variantSama vanas keeles:Kuurortlinn Pärnu sisemise korra ettekirjutused kena puhkamise tarvis:Enne õhtust promeneerimist meie alleede peal või tantsumuusika orkestrite juures, on iseäranis tarvilik enda ihule lubada Hedonis üks meelepärane, salendav ja pinguldav Brasiiliamaa kombekohane rituaal, mis kundele silmale nähtava rõõmu kasvu annab.Kuurordis on paslik kenade ja igakülgselt hoolt kantud küüntega päikesevanne võtta.Hedon spaa eriline spetsiaalmassaaž sünnib igal ajahetkel, nagu näituseks hommikust õhtuni, omale või enda kaaslasele tema hääduse eest tänutäheks kinkida.Pärnu kuurordi parimad tohtrid nimetavad seda maitsekaks mõtteks, kui vahepeal pikast puhkamisest omakorda puhata Hedoni Vaikses spaas, mis enda rahuse olekuga ihu lõdvestamiseks ja harimiseks just õige koht on.Daamidele, kes on oma päikesevarju või õlgkübara kogemata kombel koju unustanud, sünnib suisa hädatarvilikuks vajaduseks toniseeriv jääpallimassaaž enda näole teha lasta, et näolapp tuleval sesoonil sama klaar või jumekas oleks. Järelepärimisi eelmainitud protseduuride peale võite esitada kõnetraadil: 44 99 011

Hea naaber on varandus. Väärikas naaber seda enam. Säärase väärikuse tõttu ehk lähebki Pärnu kesklinnas asuva hotell Victoria uksel rüht üksjagu sirgemaks ning hoiak soliidsemaks. Kuidas muudmoodi saakski, kui otse hotelli ees seisab Eesti ärkamisaegse koidulauliku Lydia Koidula monumentaalne kuju; omakorda tema selja taha jääb Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi koolihoone, kust said hariduse esimese Eesti  Vabariigi poliitilised suurkujud Konstantin Päts, Jüri Uluots ja Jüri Vilms, kes Lydia Koidula kodumaa järele õhkav-romantilistes salmides unistatu vabast Eestist täide viisid. Koolimajast omakorda, hotelli poolt vaadates sadakond sammu vasemale, on Eesti Vabariigi sünnikoht, sest just seal luges 1918. aastal tollase Endla teatrihoone rõdult iseseisvusdeklaratsiooni rahvale ette pärnakast Maapäeva liige Hugo Kuusner.  Midagi suuremat ühe väikese riigi ajaloos on võimatu leida. Sellest suuremat ei ole. Ja nimelt seetõttu paistabki meie südalinna hotelli parimate tubade akendest Eesti kõige poeetilisem ja pateetilisem vaade. mAjalooga maja Algus oli krobeline. Kaupmees Aleksander Adamson, kes 1926. aastal oma vastvalminud Riia-pärases heimatstiilis kaubamajas kauplema hakkas, ei aimanud ilmselt, et tema seni ülesmäge läinud äritegevus äsjavalminud majas kõigest aastaga pankrotini jõuab. Lüheldast aega katsusid seejärel mõned võlausaldajad ruume välja rentides tühjaks jäänud hoonet enda heaks teenima panna, ent lõpuks, kui ka see ponnistus pankrotiga lõppes, müüdi kaubamaja 1928. aasta kevadel oksjonil Pärnu Pangale maha. Uhke ja uus vanalinna piiril asuv hoone, mis projekteeritud tolle aja nimekate arhitektide Erich von Wolffeldti ja Aleksander Nürnbergi poolt, läks kaubaks kõigest kolmandiku eest tema ehitushinnast. Majas proovisid uue omaniku allrentnikena õnne veel masinkudumistöökoda ja rõivakauplus, ent ka nemad olid 1930. aastaks, pärast võlgades maja järjekordset oksjonit seal oma äritegevuse lõpetanud. No kohe kuidagi ei saanud maja sisse õiget hoogu, justkui valesse kesta oleks sündinud.  Viimaks tuli mõte, mis hoonet senini toidab, ja nõnda ehitati kaubamajast Olev Siinmaa projekti järele kõrgematele korrustele modernne hotell koos kõige luksuslikuga, nagu soe vesi, telefon, garaažid, juuksurisalong, veinibaar ja söögikoht. Nimi, Hotell Grand, polnud just ülearu originaalne, ent sisule ja tollasele luksusele igati vastav. Kahjuks vaid kümnekonnaks aastaks seda uhkust jaguski, sest kui Pärnu kesklinn teise maailmasõja ajal kahel korral pommirahe alla jäi, sai sellest hävitustulest osa ka Hotell Grand. Muutus maja, muutus riigikord, muutus elu ja muutus ka hotelli nimi. Tõsi, ega uus nimi Võit ei olnud Grandist ju vähem uhke, aga järgnenud vahepealse halli poolsajandi kuvandisse vist midagi ideoloogiliselt võimsamat polekski sobinudki.  Kui Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega eludesse-oludesse-majadesse jälle värvi ja luksust lisanduma hakkas, muutus nimi ühe korra veel. Toonased rootslastest omanikud nimetasid 1991. aasta kesksuvel pärast suurt remonti taasavatud hotelli ümber Rootsi kroonprintsessi Victoria auks. Ja mine tea, kas seegi viimaseks nimeks jääb, sest ajal ning ajalool on kombeks spiraali mööda käia. Suvituslinna hotelli külm algus Robert Maiste oli pisut mures. Oli ka põhjust, sest jätkuv kõva külm, mis ööl vastu tema suurpäeva lausa  -39 celsiuse kraadini langes, taandumist ühestki otsast ei näidanud. Lisaks ka veel see koletu kogus lund, mis kuuldatavasti mitmel pool oli juba katuseidki lõhkunud. Õigupoolest polnud nii lumerikast talve Pärnumaal varemalt nähtudki. Maiste oli lehest lugenud, et kuskil antavat isegi vett kindlatel aegadel, et vesi torustikus ära ei külmuks. Viimast ta enda puhul ei kartnud, sest

Mul oli kombeks suviti ilusa ilmaga tulla tööle veidi varem, umbes poole seitsmeks. Tulin, vahetasin riided ja läksin mere äärde jooksma. Te ikka teate, mis tunne see on? Varahommikul, peegelsileda mere ääres, paari tunni vanuse päikese poole joosta? Veidi rõske, sest seesama päike ei ole veel kastet ära kuivatanud, veidi ehk isegi jahe , aga see-eest nii vaikne, et horisondil podisevat kalapaati on kuulda paremini, kui näha. Üle paar korra nägin mõne meetri kauguselt haigrut ja iga jumala kord on rannas ka üks keskealiste naiste seltskond, kes vastu joostes alati lehvitasid. Sellest lehvitusest alates oli mul veel poolteist kilomeetrit Raeküla poole joosta enne kui tagasi pöörasin, et naised jõuaksid enne minu jõudmist muuli lähedal paljalt ujumas ära käia. Ja naised teadsid, et ma nõnda arvestasin. Võib-olla sellepärast lehvitasidki. Pärast jooksmist käisin ujumas. Siinsamas, punase rannavalve torni juures. Hommikune vesi on hoopis teistmoodi: see ei ole ei külm ega soe, vaid värske. Nagu uus vesi oleks öösel merre lastud.  Siis käisin Hedonis duši all, tegin hotellis oma hommikuse ringkäigu, panin saunad sisse, võtsin kohvi ja istusin tagaukse trepimademele maha. Teate, paremat päeva algust ei ole olemas. Ja ka paremat kohta päeva alustamiseks ei ole olemas. Eesti tuntuim merevaade otse tagaukse madalalt trepiastmelt. Ja aurav kohv. Minu käest on küsitud, et miks ma ära lähen. Ma olen vastanud, et mõtelda tahaks jälle. Et mul on ka pea, mitte ainult käed. Kümmekond aastat tagasi oli kõik risti vastupidi, siis oli mõtlemisest villand. Eks nüüd läks see liivakell jälle teistpidi tööle. Selles pea ja käte vahelistes valikutes, ma arvan, tasakaalu olla ei saa, sest siis liiv ei voola, sest siis ei ole põlemist, sest ei ole laadimist, sest siis tekib rutiin. Ühega puhatakse teisest.  Need mõned sõbrad, kelle ma siit majast leidnud olen, teavad paari-kolme mineku põhjust veel. Aga need pole olulised. Oluline on hoopis see, et hiljuti nähtud vene filmis, mille nime ma ei mäleta, ütles peategelane umbes sellised sõnad: „poka mõ v meste, mõ v puti. A poka jest kuda iti, mõ sivõ.“ Tolles filmis ei käinud selle fraasi mõte mitte küll minemise, vaid pigem koosolemise kohta, aga sobib see ju mõlemale poolele. Mulle ja teile.  Või mis?

Munakividega kaetud uulitsat akna taga enam ei ole. Niisamuti ka ajastupäraselt lainetavat aknaklaasi, mis kohvikukülastajat välja vaatamiseks alatihti istumisasendit kohendama sundis. Ja  pärnad Lydia Koidula mälestusmärgi ning kohviku vahel on üheksa aastakümnega üksjagu kohevamaks kasvanud. Ent enamat ei ole aeg ja juhus siin sajandiga muutnud. Vaade aknaaluse kohvikulaua tagant on üsna sama, kui 1934. aastal kohviku avamise aegu. Tõsi, kui noorhärra oleks toona söögikoha laua tagant ennast veidi ettepoole küünitanud, saanuks ta oma daamile kirjeldada ka pargi lõunapoolses servas olevat Pärnu esinduskino Capitol. Kahjuks hävis see õige napilt Cafe Grand akna vaatevälja mahtunud maja 1941. aasta sõjasuvel kui Pärnu kesklinn pommirahe alla jäi. mAjalooga söögikoht Algus oli krobeline. Kaupmees Aleksander Adamson, kes 1926. aastal oma vastvalminud Riia-pärases heimatstiilis kaubamajas kauplema hakkas, ei aimanud ilmselt, et tema seni ülesmäge läinud äritegevus äsjavalminud majas kõigest aastaga pankrotini jõuab. Lüheldast aega katsusid seejärel mõned võlausaldajad ruume välja rentides tühjaks jäänud hoonet enda heaks teenima panna, ent lõpuks, kui ka see ponnistus pankrotiga lõppes, müüdi kaubamaja 1928. aasta kevadel oksjonil Pärnu Pangale maha. Uhke ja uus vanalinna piiril asuv hoone, mis projekteeritud tolle aja nimekate arhitektide Erich von Wolffeldti ja Aleksander Nürnbergi poolt, läks kaubaks kõigest kolmandiku eest tema ehitushinnast. Majas proovisid uue omaniku allrentnikena õnne veel masinkudumistöökoda ja rõivakauplus, ent ka nemad olid 1930. aastaks, pärast võlgades maja järjekordset oksjonit seal oma äritegevuse lõpetanud. No kohe kuidagi ei saanud maja sisse õiget hoogu, justkui valesse kesta oleks sündinud.  Viimaks tuli mõte, mis hoonet senini toidab ja nõnda ehitati kaubamajast Olev Siinmaa projekti järele kõrgematele korrustele modernne hotell koos kõige luksuslikuga nagu soe vesi, telefon, garaazid, juuksurisalong, veinibaar ja söögikoht. Esiti jäeti esimesele korrusele äriruumid, millele leiti pärast pikemat otsimist järjekordne rentnik Unioni-nimelise saapapoe näol. Ka viimane tegutses seal, nagu juba tavaks oli kujunenud, ainult aastajagu päevi. Võib oletada, et säärane voolavus Pärnu kesklinnas asuval äripinnal oli ka põhjuseks, miks ruumid pärast jalatsikaupluse lahkumist jälle pikemaks ajaks sööti jäid. Alles 1934. aasta 4. jaanuaril avas esimesel korrusel pikemalt tühjana seisnud ruumides kohviku Pärnu tuntud kohvikupidaja Julius Herrnberger. Cafe Grand oli sündinud. Otse loomulikult vahetus umbes aasta pärast siin omanik veelkord, aga maja oli lõpuks oma õige sisu ja vormi leidnud. Suvituslinna fluidumiga kohvik Kontserttrio on oma pillid alustuse tarvis poodiumile valmis pannud. Pillimeeste tumehallid pintsakud ripuvad sealsamas toolikorjul jõude ning mehed ise lõpetavad leti ääres sigareti seltsis oma puhkepausi. Mõni samm neist eemal keerutab Telefunkeni grammofon äsjailmunud Artur Rinne šellakplaadilt tema uut lööklaulu „Tädi Anna“ ja verinoore neiu ees laual ootab koogilõigu kõrval oma vaikset hetke lugejaga Heiti Talviku esimene luulekogu “Palavik“. Valgetes põlledes noored ettekandjad hõljuvad kandikutega märkamatult mööda kohvi- ja brändihõngulist saali, nurgalauast kostub läbi mehise kõnesumina aeg-ajalt mõni doominokivi tekitatud äratuntav klõps ning Päewaleht on võtnud sel päeval lugajatele kirjeldada ameerika verise armastajapaari Bonnie ja Clyde kurba lõppu. Kohvikuaknast võib läbi madalate puudega kesklinna hõreda pargi hea tahtmise korral märgata, kuidas tulevane ilmakuulus maletaja Paul Keres Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi spordiplatsil abituriendina võimlemistunnis kaugust hüppab. 1934. aasta varajane ja soe kevad on Koidula pargis tegutseval piltnikul käed tööd nõnda täis pannud, et

Eelroog Me teame, mis on à la carte, sest see on meil veres. See ei ole ainult valge lina ning seitse käiku peene roaga kaunistatud taldrikuid, vaid üksjagu enamat. See on sündmus. Ja säärasest sündmusest me vähemat korraldada ei oskagi. Ega me ei arvanud juba oma eelmiseski elus, mil kahepeale kokku 30 aastat toitlustuses töötasime, et restoran on pelgalt kõhutäis. Nõndasamuti ei arva me ka nüüd, et transport on lihtsalt üks pakk.  Pearoog Meie oleme Gunnar ja Kaire ning Bambusa Transport on meie väike pere-ettevõte. Korra või paar kuus sõidame kaubikutega Eestist Hispaaniasse ning tagasi ja sellel marsruudil pakume ukselt uksele kullerteenust. Vanamoodsal, lihtsal ja isiklikul moel. See ongi a´la carte meie moodi. Inimeselt inimesele, ilma vaheladude, ümberlaadimiste, pakkide loopimise ning liigsest ahelast tingitud infokadudeta. Nii nagu tellisite, nii ka saab: klaver Mustamäelt Montmartrele, jalgratas Järvakandist Jurmalasse või päts musta leiba E-selverist Sevillasse. Ise võtame Teie tellimuse, ise koostame marsruudi, ise võtame paki, ise laadime kaubiku, ise oleme roolis ja ise anname paki üle. Meid on kahekesi (või: kahepeale?) täpselt niipalju, et midagi olulist kahe silma vahele ei jääks ja täpselt nii vähe, et kõike isiklikult võtta. Nii pakke, soove kui tulemust. Sest nõnda on kindel.  Dessert See pole kõik. Kolm on parem kui kaks ja seepärast on meid üks veel: seltsi-ja valvekoer Rafael, kes on tõenäoliselt Eesti suurima läbisõiduga taks. Pole parata, töö on selline. Seda enam, et autosõit ja Hispaania Rafaelile meeldib. Nagu meilegi. Ja see kõik kokku ongi üks korralik à la carte. Bambusa à la transporte.

Mäletad, Sa ükskord aias mõtlesid, et võiks ühe mägi hiidiisopi, muskusjumika ja ehk ka mõne ööfoksi aeda juurde istutada. Ruumi ju on ja ega ilu ei ole kunagi liiga palju. Ja mina kiitsin kaasa ning panin mõtte tallele, et siis, kui aeg käes, tuletan meelde. Nüüd on aeg käes. Pärnu Aialaat 01.05.2017.a. Tõepoolest. Nüüd on Aed käes.Sinu kevadine Mina.