Verde on kerge. Kerge, särtsakas ja iseteadlik noorem õde. Ta lõhnab nagu suvi, paitab kui kevad, maitseb värskelt justkui talve esimene helves ning on aus nagu sügisene vihm. Resto Verdel on oma vanema õe Wicca tarkus ja kogemused, nooruse julgus, väledus ja kompromissitus. Tal on oma rada, aga sama siht. Oma koda, kuid sama katus. Ühine põld, ent erinev mekk. Temas on rohkem kui taldrikult paistab ja ta usub, et see maitse toob Sind tema juurde tagasi, sest selles on midagi. Midagi siitsamast ürdipeenrast ja kalapaadist, metsast ja lihakarnist. Midagi, mille Sa alati ilmeksimatult ära tunned, olgu see siis Verde hommikusöök, buffee või resto. Mujalt seda ei leia, sest mujal pole Verdet. In Verde veritas. Wicca on tema üle uhke. Aga Verde on kerge.
