6. veebruaril* tähistatakse semikooloni päeva. Kas teadsid seda? Miks kirjavahemärgil üldse oma päeva tarvis on? Kas punktil on ka oma päev? Ei. Punktil ei ole. Me kõik teame (enamvähem), kuidas punkti kasutada. Lause lõpeb. Punkt.
Komaga on juba keerulisem. Ja ja ning ette me koma ei pane. Aga aga ette paneme. Koolis ju õpitud. Aga keeruline ikkagi. Nii palju reegleid ja peab olema õigesti. Muidu on vale.
Semikoolonit näidatakse ka koolis. Ja õpetatakse veidi ka kasutama. Aga pärast kooli saame kõik oma kirjatükid kirjutatud, ilma et enam iial oleks vaja temaga tegemist teha.
Ometi pakub ta nii palju võimalusi: kirjutada lause – täita see kõigega, mille järele lusti, tarvidust ja oskusi on – ning lõpetada see kenasti punktiga; ent siiski jätkata veel ühe mõttega, mis tingimata peab just nimelt selle lause sisse veel jääma.
Enamasti kasutatakse semikoolonit valesti. Ega ma pole isegi kindel, et eelmise lõigu märk just nimelt õiges esituses on. Olen küll ülikoolis eesti keele grammatikat õppinud, aga ikka päris hästi ei tea. Eks see semikooloni lause sai ka tehtud semikooloni enda pärast. Illustratsiooniks või nii. Ent omamoodi sümpatiseerib semikoolon mulle väga. Ta näeb ju äge välja. Punkt ja koma üksteise otsas. Just nagu oleks punkt, aga ei ole ka. Just nagu oleks koma, aga ei ole ka. Ja veidi on nagu koolon, aga ei ole ka.
Lisaks kirjutatud sõna liigendamisele ja kaunistamisele on semikoolonil viimastel aastatel olnud veel üks kaunis eesmärk siin maailmas: inimesed (või need kes soovivad toetust avaldada või teadlikkust tõsta), kes on üritanud enesetappu või tulnud läbi valusa depressiooni, on lasknud tätoveerida enda kehale semikooloni – sümboliseerimaks seda, et kõigele oleks saanud ka punkti panna, ent siiski otsustati jätkata. Ehk – mis iganes oli enne, pärast semikoolonit on juba hoopis teine ja ehk ka ilusam lugu. Ning selles võtmes võime ehk paremini mõista ka semikooloni grammatilist tähendust.
* 6. veebruaril 1515 aastal surnud Veneetsia trükkal Aldus Manutius tutvustas semikoolonit juba aastal 1494.