Kui seni kelnerina töötanud Gunnar umbes aasta tagasi Pärnu kõrgeima torniga Eliisabeti kirikusse kirikumeheks läks, palusin ma kohe, et ta mulle kahesaja seitsmekümne aasta vanust kirikutorni näitaks. Mitte sealse üle linna ulatuva vaate pärast, vaid sellepärast, et toonaste meistrite käekirja näha. Just seestpidist ja peidetut
Umbes nõnda oleks võinud 1937. aasta heinakuul kirjutada minu vanavanaema mõnepäevasest Pärnus veedetud puhkusest oma sõbrannale, kelle tegelikust olemasolust mul aimu ei ole. See pole ka tähtis, sest kõik teised nimetatud inimesed on tegelikult ju olemas olnud. Nende seas ka minu vanaema Elli. Nii võib allolevat lugeda ka kui unistlevat sissekannet päevikusse. Seda enam, et vanavanaema Johanna ja vanavanaisa Juhani 6 last ning talupidamine ei oleks ilmselt säärast puhkust kiirel suveajal võimaldanud. Olgu see kiri neile tagantjärelegi puhkuseks
© made by Mudu, kuidas siis muidu