Lugu sellest, kuidas me DiPri suhkru ära sõime
Ja sealt Subbi juurest see kõik algabki. Korralik, kümnekonna meetri pikkune rivi heleda kestaga pesumasina suuruseid aparaate, kõik kenasti kandilised ja üksteises kinni
Eesti Vabariik 69
See, 1987. aastal nääride ajal aulas lauldud lugu, on olnud ausaim kõne Eestile, mida ma iial kuulnud olen. Eile tuli jälle meelde. Just siis, kui president Eestile Eestist rääkis – suurelt ja suures saalis.
Kuidas Mudusööja Mudusse tuli ja jäi
Tema on Mudusööja. Tuli ise – midagi ei öelnud, lihtsalt kleepis külge. Ja kui talle salaamiga tomativõileiba pakkusime, vat siis enam lahti ei saanud. Võttis omaks.
Ööäärepääl
Kuidas ema oli öelnudki: „Augustis on juba tont põõsa taga.”