Muidugi oleks ma võinud ka isiklikult tulla. Oleksin ette helistanud ja praegu jooksime minu jutu kõrvale Sinu kohvi. Noh, et isiklik, silmast-silma kontakt on oluline ja läheb korda, nagu koolitustel räägitakse. Ehk lähebki. Läbi ukse oleks kuulda, kuidas keegi usinalt keskmisest pikemate küüntega klaviatuuril jookseb. No ühesõnaga, kuhu ma jäingi, aaa, istuksime nõupidamisruumis laua taga ja ma räägiksin endast. Ehk isegi näitaksin, sest ega mul midagi varjata ei ole. Ja siis Sa imestaksid mulle otsa vaadates, et kuidas selline asi võib nii hea olla. Et sõna nii täpne võib olla. Et jooned nõnda ilusad on. Ja ma saaksin sellest hoogu juurde ning räägiksin näitamise kõrvale veel. Ja lõpuks, siis kui väljas juba pime, vaataksid Sa kella, seda suurt seieritega kella keset heledat seina kohe pabertahvli kõrval ning Su kulmud kerkiksid. Siis ma tõuseksin, sest ma olen viisakas ja mõistan, millal on aeg ning annaksin oma imeilusa visiitkaardi ning ütleksin midagi sellist, et võta mind, sest mulle meeldin ma ise ka. Ja et ma kujundan ägedaid asju ning kirjutan täpseid sõnu.
Aga tänaval jopet kinni nööpides oleks mul piinlik hakanud, et kuidas ma ise kella ei taibanud vaadata ja nii pikalt ja edevalt rääkisin. No ja siis ma mõtlesingi, et ma parem kirjutan. Et saab kiiremini ja odavamalt. Et loed mind siis, kui Sulle sobib, mitte keset kõige kiiremat tööaega.