Mul oli kombeks suviti ilusa ilmaga tulla tööle veidi varem, umbes poole seitsmeks. Tulin, vahetasin riided ja läksin mere äärde jooksma. Te ikka teate, mis tunne see on? Varahommikul, peegelsileda mere ääres, paari tunni vanuse päikese poole joosta? Veidi rõske, sest seesama päike ei ole veel kastet ära kuivatanud, veidi ehk isegi jahe , aga see-eest nii vaikne, et horisondil podisevat kalapaati on kuulda paremini, kui näha. Üle paar korra nägin mõne meetri kauguselt haigrut ja iga jumala kord on rannas ka üks keskealiste naiste seltskond, kes vastu joostes alati lehvitasid. Sellest lehvitusest alates oli mul veel poolteist kilomeetrit Raeküla poole joosta enne kui tagasi pöörasin, et naised jõuaksid enne minu jõudmist muuli lähedal paljalt ujumas ära käia. Ja naised teadsid, et ma nõnda arvestasin. Võib-olla sellepärast lehvitasidki.
Pärast jooksmist käisin ujumas. Siinsamas, punase rannavalve torni juures. Hommikune vesi on hoopis teistmoodi: see ei ole ei külm ega soe, vaid värske. Nagu uus vesi oleks öösel merre lastud.
Siis käisin Hedonis duši all, tegin hotellis oma hommikuse ringkäigu, panin saunad sisse, võtsin kohvi ja istusin tagaukse trepimademele maha. Teate, paremat päeva algust ei ole olemas. Ja ka paremat kohta päeva alustamiseks ei ole olemas. Eesti tuntuim merevaade otse tagaukse madalalt trepiastmelt. Ja aurav kohv.
Minu käest on küsitud, et miks ma ära lähen. Ma olen vastanud, et mõtelda tahaks jälle. Et mul on ka pea, mitte ainult käed. Kümmekond aastat tagasi oli kõik risti vastupidi, siis oli mõtlemisest villand. Eks nüüd läks see liivakell jälle teistpidi tööle. Selles pea ja käte vahelistes valikutes, ma arvan, tasakaalu olla ei saa, sest siis liiv ei voola, sest siis ei ole põlemist, sest ei ole laadimist, sest siis tekib rutiin. Ühega puhatakse teisest.
Need mõned sõbrad, kelle ma siit majast leidnud olen, teavad paari-kolme mineku põhjust veel. Aga need pole olulised. Oluline on hoopis see, et hiljuti nähtud vene filmis, mille nime ma ei mäleta, ütles peategelane umbes sellised sõnad: „poka mõ v meste, mõ v puti. A poka jest kuda iti, mõ sivõ.“ Tolles filmis ei käinud selle fraasi mõte mitte küll minemise, vaid pigem koosolemise kohta, aga sobib see ju mõlemale poolele. Mulle ja teile. Või mis?