Eliisabeti kiriku vöörmunder
Kui seni kelnerina töötanud Gunnar umbes aasta tagasi Pärnu kõrgeima torniga Eliisabeti kirikusse kirikumeheks läks, palusin ma kohe, et ta mulle kahesaja seitsmekümne aasta vanust kirikutorni näitaks. Mitte sealse üle linna ulatuva vaate pärast, vaid sellepärast, et toonaste meistrite käekirja näha. Just seestpidist ja peidetut
Pärnu Mudaravila 90. Ühe olematu puhkuse lugu ja ettelugemine Hedon Spaas
Umbes nõnda oleks võinud 1937. aasta heinakuul kirjutada minu vanavanaema mõnepäevasest Pärnus veedetud puhkusest oma sõbrannale, kelle tegelikust olemasolust mul aimu ei ole. See pole ka tähtis, sest kõik teised nimetatud inimesed on tegelikult ju olemas olnud. Nende seas ka minu vanaema Elli. Nii võib allolevat lugeda ka kui unistlevat sissekannet päevikusse. Seda enam, et vanavanaema Johanna ja vanavanaisa Juhani 6 last ning talupidamine ei oleks ilmselt säärast puhkust kiirel suveajal võimaldanud. Olgu see kiri neile tagantjärelegi puhkuseks
“Laula, laula, suukene, liigu, linnukeelekene” ehk regilaule Rakke ümbrusest
Ükspäev, umbes kvartal-paar tagasi, oli kontor heegeldatud ja tikitud ja kootud ja ma ei tea kuidas veel tehtud vöösid ja mustreid täis ja ta skännis, pildistas neid ja nende fragmente. Ma sain ju mõttest ning ideest aru, aga et raamatu kujundus säärane käsitöö võib olla, vat seda ei teadnud
Lugu sellest, kuidas me DiPri suhkru ära sõime
Ja sealt Subbi juurest see kõik algabki. Korralik, kümnekonna meetri pikkune rivi heleda kestaga pesumasina suuruseid aparaate, kõik kenasti kandilised ja üksteises kinni
Eesti Vabariik 69
See, 1987. aastal nääride ajal aulas lauldud lugu, on olnud ausaim kõne Eestile, mida ma iial kuulnud olen. Eile tuli jälle meelde. Just siis, kui president Eestile Eestist rääkis – suurelt ja suures saalis.
Kaadritagune lugu. Kaadrid otsustavad kõik.
Nüüdseks on kõik vastupidi, Kalevi staadioni vana ja täissoditud tribüüni, mille najal eelmise kodulehe pildid tegime, enam pole ning see Siinmaa maja on taastatud oma algses ja lumivalges ilus kõikide detailidega. Ja meie tulime tagasi
Kuidas Mudusööja Mudusse tuli ja jäi
Tema on Mudusööja. Tuli ise – midagi ei öelnud, lihtsalt kleepis külge. Ja kui talle salaamiga tomativõileiba pakkusime, vat siis enam lahti ei saanud. Võttis omaks.
Ööäärepääl
Kuidas ema oli öelnudki: „Augustis on juba tont põõsa taga.”
Mudublogilugu
. . . ütleksin midagi sellist, et võta mind, sest mulle meeldin ma ise ka. Ja et ma kujundan ägedaid asju ning kirjutan täpseid sõnu