Me ei jäänud teineteisele võlgu. Ma arvan, et ei jäänud. Nagu siis, kui me pidime hommikuse bussiga Pärnusse sõitma, vist randa, sest Sa armastasid päikest ja päike Sind ja ma ei saanud hommikul silmi lahti ning kui lõpuks sain, siis tuli jonn peale ja ma ei ajanud end enne voodist üles, kui see 7.40 buss oli juba läinud. Isegi vanaisa oli kuri. Aga me läksime järgmisega, istusime Vändras ümber ja läbi Tootsi jõudsime alles poolest päevast Pärnusse. Ema ja isa ammu ootasid ja mobiiltelefone ka polnud. Sa ei rääkinud mu emale, oma tütrele, miks me hilinesime, miks me bussist maha jäime. Ja ma vedasin vastutasuks terve tee seda ränkrasket halli riidest isoleerpaelaga parandatud VEF transistorraadiot. Kuus patareid oli sees. Mul oli häbi. Aga me ei rääkinud sellest enam kunagi. Ja seda ei juhtunud enam kunagi.
Või siis, kui ma aiamajas küünla lauale põlema panin ja selle sinna unustasin. Unustasin, kuni Sa märkasid, et ukse vahelt tuleb tossu ja aknaklaasid olid suitsust juba mustad. Laud oli hukas, auk sees. Terve päeva pesime kahekesi suitsust musta lage ja aknaid. Kaev sai kuivaks. Sellest ei saanud keegi teada. Ka vanaisa mitte. Ja emale ütlesin ma seda alles nüüd, aasta tagasi, et kahest suguvõsas olnud põlengust ikka kolm kokku saaks. See oli talle kergendus. Vastutasuks vedasin mõni päev hiljem, kui vanaisa tööle oli läinud, tema vana aukuvajunud sohva alevi teises otsas olevasse aiamajja ja sealt veidi viisakama, ilma auguta voodi, mis veel vingu järele haises, koju tagasi. Vanaisa arvas, et talle käib see vana voodi küll, et talle pole paremat vaja. Me siis salaja. Kodus lõime Sinuga uue riide ka peale. Sina pingutasid, mina naelutasin. Hea sai. Kestab senini.
Või siis, kui ma kinost tulles vana laululava kõrval kadaga ühe tänavavalgustuslambi alla lasin ja selle all vikatiga niitnud mehele, keda plekkhambaks kutsuti, vahele jäin, ning Ants jooksu käskis panna. Ja ma jooksin. Läbi Staadioni 8 keldrite, siis läbi Staadioni 6 keldrite Sinu koju. Enda arvates tubli pettemanööver, aga mind ju tunti ära. Ent Sina ütlesid köögiaknal kõõludes kõigile, et siin ei ela ühtegi sellist poissi, kes eest ära jookseb ja katkestasid isegi Lea ema, kes asjast aru ei saanud, et minu lapselaps, Janno on praegu hoopis Pärnus. Et mis jutt, et siia trepikotta jooksis. Pole ja kõik. Lea ema jäi ka nõusse. Mängis vist sõpruse poolest kaasa. Pärast käisime mustikal ja ma ei rääkinud kellelegi, et Sa kombainiga korjasid, sest siis nii ei tohtinud, et lõhub taime. Ja enne kojujõudmist pigistasime sõrmevahel mõne mustika puruks, et sõrmed ikka ausalt lillad oleksid. Mõni päev hiljem kuulsin alevi saunas, kuidas keegi mees teises sauna otsas rääkis, et kuradi poisiklutid, et uus latern maksab 90 rubla, et kui kätte saaks.. Aga ma pääsesin. Ei teagi kuidas.
Või siis, kui ma avastasin kogemata, et Sinu korteri võti avab ka kino välisukse ja me poistega seda ära mõtlesime kasutada ning pärast seansi algust sisse läksime ja saaliukse vahelt kordamööda üht head India filmi vaatasime kuni Viljar naerma hakkas ja kinotädi, kes kohe ukse kõrval istus, meid avastas. Jälle põgenesime, aga ma olin kinoukse enda järel kenasti lukustanud ja me ei saanud kohe jooksu. Ta tundis meid ära ja kino välitrepil kukkusin veel oma põlve lõhki. Ja järgmisel varahommikul oli Viljar mu ukse taga, et me peame kohe Doktorovi juurde minema. Ma arvasin, et Doktorov on auaste, nagu miilitsakapten või nii. Ega sellest polnudki midagi aga kassatädi Aino teadis, et kino välisukse võti teeb ka kassaruumi lahti. Seda meie ei teadnud. Pääsesime noomitusega. Et ema-isa-vanaema-vanaisa toredad inimesed, aga see poiss… Ma ei mäleta, kuidas ma selle ära häbenesin. Ju ma Sinu ratast putitasin.
Või siis, kui kapitalist garbiiti pätsamas käisime ja pärast end pool päeva võsas varjasime. Või kui me Janeci ja Kariga basseinimaja pööningul selle suure kella seiereid vastupäeva
keeramas käisime ning kui Markson sellele peale juhtus.
Pooli asju ei teadnud Sinagi. Ega isegi enam mäleta. Lihtne oli. Nagu vanaema selja taga.
