Heleda elegantsiga, säärasega, millist ainult Pärnus tunda saab, astus ta üle läve. Kiirustamata, kaherealine linasest pintsak paremal õlal ning supelranna hele liiv alles talla all. Me ei olnud teda kutsunud. Me isegi ei teadnud arvata, et ta tulla võiks, sest siinsamas naabruses, tema kunagises kohas, oli juba pikalt vaikne olnud. Ulatas laisalt pintsaku kelnerile, andis oma sõpradele toonid kõrva ning istus ise väljakeeratud klaveritoolile: „Süda, soovin, et su valik, oleks vali…”. Harmooniameister Raimond oli koju tagasi jõudnud. Siia, kuurortlinna mereäärse restorani klaveri taha, garneeringuks meie gurmee kõrvale, nagu polekski kaheksa eemal oldud aastakümmet midagi muutnud. Needsamad lood, seesama meeleolu, toosama kooskõla. See maitses kõrvadele ja kõlas suus, justkui kostuks see kõik äsja lauda toodud taldrikult.
Maestro jäigi siia käima. Iga päev. Istub, maitseb, võtab aega maha ja vaatab. Ta on praegugi siin. Klaveri manu. Raimond, sinu swing.
