Versioon 1
Tiina Ojaste maalides on värvi ja erksust, sest nõnda on vaataja silmale kena. Tiina on veendunud, et kunst peab olema ilus, ja et meeled ärkavad tajule ainult ilusast ning helgest, mitte uinutavast kaamoshallist. Mida silm näeb, seda hing tunneb. Ja kui silmale meeldib ning hingel on hea, siis on meeled maailmale avali. Võib-olla just seepärast ongi sõnad „meeled” ja „meeldimine” teineteisest läbi kasvanud. Nagu ühe ema lapsed.
Versioon 2
Tiina on veendunud, et kunst peab olema värviline, erk ja kütkev, ning et lisaks nähtavale oleks seal ka nähtamatut. Midagi säärast, mida saab tunda. Talle piisab, kui külastaja kasvõi hetkeks tema maali ees peatub ja ennast nähtuga täidab, sest kui see vaataja silmale meeldib ning tema hing sellest lendu tõuseb, siis lähevad ka meeled maailmale avali. Nõnda, et maalil on ühtäkki küljes tunne, värvidel maitse ja lugudel lõhn.
Mine tea, võib-olla just seepärast ongi sõnad „meeled” ja „meeldimine” teineteisest läbi kasvanud. Nagu ka maalid ja maailm.