Tere hea Leenu.
14.07.1937
Viimatisel koosviibimisel, mis meie Elli 6. sünnipäeva auks peetud sai, oli Sinuga suuremaks jututeemaks teab juba mitu korda edasilükkunud plaan eesootaval suvel pärast heinategu mõni päev Pärnus endil puhata lasta. Ma poleks arvanud seda mõtet nõnda rutuselt täituma, aga kuivõrd Juhan luges tänavusest kalendrist, et Pärnu iseäranis ilusaks muutunud on ning väljamaalasi otse laevaga Stockholmist juba sel aastal turistiks kohale tuuakse, siis ei või edaspidi seda linna enam rahulikuks puhkamise paigaks arvata. Nii ta mõtles paslikuks sedamaid, kui hädapärased tööd tehtud, Pärnu kuurortis meil kahekesi sakste kombel suvitada lasta. Hea Leenu, suvel on siin tõepoolest kena. Ehk oled isegi oma pealinna peenete sõbrannedega käinud ja näinud, aga minu ja Juhani tunamullusügisene asjaajamise reis Pärnusse ei näinud sugugi samamoodi õhkav välja, kui nüüd. Ega me tookord ju peale kesklinna vaksali ning mõningate äride ja koloniaalkaupluste muud ei näinudki. Linn nagu iga teine elamise koht, ehk ainult kõneldakse omavahel rutakamalt ja lühemalt, kui meil Eidaperes. Aga nüüd, suvel on siin hoopiski teistlaadi inimesed ja väga palju kuuldub võõrast keelt. Juhan teadis mulle ütelda, et see rootsi keel on. Me seadsime endid sisse ühes Mere puiestee äärses külaliskorteris, mille perenaine Aliine, väga kena kuuekümnendates daam, kohe esimesel õhtul end meile lüheldase jalutuskäigu tarvis teejuhiks pakkus. Eks ta tahtis oma kodulinnaga uhkeldada ja seda ei võinud me talle mitte pahaks panna, sest säärast uhkust, kui siin viimastel aastatel lisaks ehitatud on, pole minu silmad ennemalt näinud. Aliine ütles Pärnu isegi Eesti oma Nizzaks olema. Ta olla mõned aastad tagasi ühest raamatus lugenud. Juhan ütles seepeale tasa, nõnda, et Aliine seda kuulda ei saanud, et on jah täitsa Nizzevoo linn. Sina tead teda, temal see komme nalja vistata ju ammu külges on, mistõttu ma Sulle selgust ei pea jagama, et see temal jälle kord üks nali oli. Ega meie pikemalt jalutanudki, homme mõtleme minna neissamustesse paikadesse, kuhu Aliide meie täna kärmelt teeraja ette näitas. Õhtul jõime verandal teed ja ma pressisin Juhani kortsulised püksid viiki. Siin ei sobigi mudu puhata. Aliine lubas mulle homseks oma suurte servadega kübarat laenata. Juhanile võiks ka sogemütsi asemel midagi kaunimat promeneerimise ja õhtumuusikakontserdi tarvis olla, aga ma usun, et selle puudumist talle pahaks ei panda. Oma kingad käis ta seakamaraga juba kodus läikivaks.
15.07.1937
Päikene tõuseb kodus samasuguselt ehk kenaminigi, aga siin on seda viitsimist hoovist linna poole päikese ärkamist kiigata hoopiski rohkem. Meil Eidaperes tõuseb päike suviti udu seest üle põllataguse kolme tamme, aga siin otse kiviste katuste tagant ja ilma uduta. Perenaine oli juba enne kuute kohve teinud ja tuli pakkuma, kui ärkamist oli märganud. Tõi veel eilase „Pärnu Päewalehte“ lehitseda. Aliinel on ilus puitpitsidega kaunistet räästastega maja, millest ta alumist korrust suviti toahaaval supelvõõrastele välja üürib. Peale meie oli veel üks nooremapoolne paarike kõrvaltoas, aga nendega me ei ole senini trehvanud. Eile olla nad hilja tulnud ja Aliine sõnade järgi on nemad ka pika unega. Juhan teadis kohemaid, et und seal toas küll ei võeta. Ise ei kissitanud silmasidki, kui seda ütles. Aga noored pidid jõukast perest olema mõlemad. Autu oli hommikupoolikul igatahes uhkesti otse maja ees ootel. Juhan arvas selle DKW uusima mudeli olema. F7. Hirmus palav päev juhtus olema, pold pilve ega tuult. Käesimie linna keskel turuplatsil hindusid vaatamas, Juhan ostis tuututäie maasikaid, et jalutamise ajaks suhu pista ja pidas targemaks oma hädapärased kaubad ikkagist Lellest, Reppo poest võtta. Tal seal parem hind. Kuid lastele klaaskommi lubas ikkagi linnast tuua. Neil linna mekk man. Anton-poisile pidada veel taskunoa üllatusekingituseks võtma, aga rauapoodi läheme ehk homme. Keskpäevaks olime Aliine juures tagasi, ta kostitas meid tubli kõhutäiega, mis isegi Juhanile oma lihtsuses mokkamööda oli. Noorpaar kõrvaltoast olla plaazile päikesevanne võtma läinud, mistõttu meie jälle nende nägemisest ilma jäisime. Mulle paistis, et Juhan Aliinele sümpaatne näis, sestap talle ka oma kadunud mehe patsiirentokki promeneerimiseks pakkus. Juhan viis mu selle tokiga otse liiva sisse muusika kuulama: nad on siin keset plaazi üles seadnud ühe paviljoni, mille sees orkester lööklaule mängitas. Nad näisivad seal palavuse käes kõvasti kannatavat ja pidasid seetõttu iga pala vahel veejoomisepausi. Aga et Juhanil midagi mõttes on, nägin juba ennist. Muudkui uuris oma uuri ja oli silmist teisiti kui tavaliselt. Hommikupoole linna tsentrumis vaatasin kuulutusetulbalt, et Endlas etendub täna „Õitsev meri“. Arvasin, et meie sinna äkki läheme. Siis mõtlesin, et ehk mind peenesse restoraani viib, milline äkki nüüdsama valmis saanud Ranna-Hotellis on. Aga tema mulle hoopis kella kolmest ühe mudaravitsuse muretsenud oli. Tollessamas mudaravilas, mis välja kõlab nagu ma haige oleks. Ütles, et see heinategemistest kangeks jäänud skeletile head teeb. Justkui ma juba vana oleks. Ma olin üksjagu nörritunud sellest. Aga tema mulle ütles, et see niivõrd hea on, et täpipealt selle tarvis Stockholmist laevadega siia tullaksegi, siia majja muda sisse lebama. Tema oli lugenud säältsamast kalendrist, et säärast muda kuskil mujal polevat. Aga teatrietendus on tema arvamisel igas linnas. Niisamuti restoran. Hea Leenu, see välja võib paista, et ma rahul polnud. Ega alul polnudki, valgest suvekleidist otse pruuni muda sisse minna peene puhkamise mõõtu välja ei anna, aga kui selle sees lebasin, siis see oli ikka hää küll. Juhan pärast märkis mu põsed noorusest roosad olema, mis mulle iseäranis meelejärele oli. Ise ta ütles enda kondid korras olema, et temale käivat hästi meie naabruse raba turvas enne jõkke minemist peale panna. Tal iga asja pihta ju oma mõte olemas. Mul polnd luuvalu olnd ja ega Sinulgi, hea Leenu ei pea seda olema, aga mudavanni tuleb Sul proovida. Abiks olnud valges kitlis õde nimetas selle mõju sääraseks, mis isegi enne luuvalu saabumist selle juba eemale peletab. Nõnda see lisanduseks heale olemisele ka veel tervisele kasulik on. Ma sellest ravimisest siiani rõõmu tunnen. Näe, panen kirjaga kaasa ka ühe ülesvõtte, mille me igati asjatundlikus fotograafia ateljees pärast mudaseanssi Juhaniga teha lasksime. Sa näed selle pealt, kui suur rahulolu mul sellest sees on. Aliine kõneles veel pärast, kui jälle verandal teed jõime, et mullu ja tunamullu oli riigivanem Päts samuti Mudaravilas käinud. Kas tema luiskas, seda ma ei tea öelda. Ahh, ja siis see õhtukontsert verivärskes kõlakojas, kus me pärast päevapiltnikku käisime!! Seal tuli ühtepuhku esitamisele ühe noore meloodiameistri, nimi oli vististi Raimond Tiisel, nõnda lava pealt mitut puhku maha hüüti, laulud. Juhan vilistas üht neist terve tagasitee Aliine juurde. Endal kepp käes ja vile suus, täpipealt kui üks suvitussaks.
16.07.1937
Jätsime kohe hommikul Aliinega nägemiseni, sest Juhan tahtis enne rongi Vee tänava rauapoest Antonile taskunoa kaasa osta. Pealegi saabuvad Aliinele pealinnast juba tänaseks so. reedeseks lõunaks naabertoa noorpaari noorhärra vanemad siia suvitama. Juhan arvas, et siis tuleb noortel viimaks päriselt öösiti magada. Tema nüüd jah teab, kudamoodi noortel tänapäival linnas asjad käivad. Kohtumiseni ja kena suve Sulle Leenu.