“Laula, laula, suukene, liigu, linnukeelekene” ehk regilaule Rakke ümbrusest

See on meil ammu valmis. Täpsemalt Piretil. Valmis, aga lugenud ei ole. Korra sirvisin ent polnud tahtmist kugistada ja nii ta jäi. Mõtlesin, et loen siis, kui õige tuju tuleb ja aega on. Või õigem tuju. Mul on üks 4 aastat tagasi ostetud Sade vinüül kah samamoodi oma aega ootamas, isegi kilest ei ole ma seda senini välja lõiganud, sest õiget pikka hetke ei ole olnud. Ma veel samal päeval ühest Pärnu maantee keldripoest ostsin, kui Kustas Kikerpuu elulooraamatut Otsa koolis esitleti. See on mu kõige kallim plaat, mis iial ostnud olen ja ma pole isegi kuulanud, aga üüratult rahul nii ostu kui iseendaga. Selle raamatuga on täpselt sama lugu: üüratult rahul nii raamatu, kui Piretiga. Ükspäev, umbes kvartal-paar tagasi, oli kontor heegeldatud ja tikitud ja kootud ja ma ei tea kuidas veel tehtud vöösid ja mustreid täis ja ta skännis, pildistas neid ja nende fragmente. Ma sain ju mõttest ning ideest aru, aga et raamatu kujundus säärane käsitöö võib olla, vat seda ei teadnud. Nagu analoog vs digitaal. Nagu vinüül vs mp3. Või wav. Mudul on see riiulis, koos autori tänu ja autogrammiga, sest Mudule meeldivad enese tehtud ilusad asjad.