Kunagi mitme aasta eest (kui mitme, jääb selgusetuks, sest need aastad on olnud seestpoolt suuremad kui väljastpoolt) otsisin kedagi, kes oskaks sõnadega siduda pildi ja sisu. Öelda nii, et tekiks vastupandamatu tahtmine tulla ning oma silmaga katsuda.
Ega ma ju Jannot siis teadnudki. Üks sõber teadis ja väga hästi. Oli temaga terve koolipingi koos viledaks nühkinud. Ja sõber teadis rääkida, et Jannol on kuldne pastakas ja võiks mõnes uhkes reklaamibüroos copywritergi olla. Copywriter on peen amet – ikka on selliseid, kes meeleldi sooviksid. Palusin ennast talle tutvustada ja midagi ilusat enda kohta rääkida, sest eks neid kujundajaid on kah igasuguseid nähtud.
Laulasmaa lugu
Kui siis Janno esimesed read lugeda saatis, aeglustus hoog juba poole lause pealt. Lugemine leidis hoopis teistmoodi käigu. Mõnikord on nii, et sooviks justkui silitada sõnu, katsuda komasid, nuusutada õhku sõnade vahel, maitsta mõtet; argiseks ettekujutatud lugu mõjus nagu ilukirjandus.
Hiljem tunnistas sõber, et tal oligi selline kaval plaan olnud meid Jannoga kokku juhatada. Et meil tunduda kokkusobivad veregrupid olevat. Tagantjärgi- ja täppistarkusena tuleb tunnistada, et tal oli õigus.
Ja Laulasmaa ise on TÄPSELT SIIN ja SIIN