Loomise lugu.
Aega saab juurde teha. Ükskõik kui palju ja ükskõik millal. Isegi see, kas jupikaupa, õhtukaupa või aastakaupa on täiesti ükskõik. Lihtsalt istu, vea rahulikult niiti läbi aukude ja ära enne tõuse, kui mõtted selged ja hinges elutarkus, et tänased toimetused mahtusid homsesse lükata küll. Just see ongi ise iseendale juurdetehtud aeg. Sinu enda oma, ei kellegi teise. See on aeg, kus elu on veidigi teine, kus ta ei kulge sirgelt nagu niiti mööda. Selleks on vaja kõigest veidike rahu ning tahtmist enda mõtteid kuulata. On vaja ainult teadmist, et elada võib ka teises järjekorras. On tarvis üksnes avastust, et elu ei jää seisma, kui õhtul mõni iseendale seatud kohustus tegemata jääb. Pigem vastupidi – sinu sisemine maailm lülitab sisse hoopis selgema ja üksjagu rahulikuma käigu, kuhu omakorda veelgi enamalt aega mahub.
See ei ole laiskus. See on meie pimedate aegade mõtisklus, meie mandala. Meie oma kodukootud sisekaemus, kõige otsesemas tähenduses. Meie niidine zen. Niiditee.
Väärtuste lugu.
Ajas saab tagasi minna. Ükskõik kui kaugele. Vanavanaema juurde või veelgi kaugemale, täpselt nii kaugele, kui ise tahad või oskad, lihtsalt õiges peatuses tuleb maha minna. Sõidad mööda elatud elumustreid ajas tagasi ja uudistad, et kes ja kuidas. Või miks ja millal. Neisse mustreisse on kõik tolleaegsed teelised endast midagi pannud ja pannud nõnda, et seda märkamata jätta ei saa. Libistad sõrmega üle nende jäetud mustrijäljes ja lubad endal nende seas olla. Paar peatust kaugemal kordub sama, aga lugu ses mustris on veidi teine. Peabki olema, sest elu ise seal kaugemas ajapeatuses oli teine. Peenekoelisem. Või robustsem. Või rõõmsam. Või pimedam. Nii pidigi olema. Nii peabki olema. Muster ju ka elab, kasvab, kahaneb. Mõni põlv on sealt võtnud, mõni lisanud ja see muutus ongi see, mis meile olnust lugusid jutustab. Justkui päevik, kuhu uus päev uued jutud toob. Selline mustreid mööda rändamine on meie, eestlaste, palvekivi ja elutarkus. Meie maanurga oma mandala, mille me endale oleme hoidnud. Sest siin, madala taeva all, ei ole mitte miski olulisem endast, oma rahvast ja selle rahva püsimise loost. Ja see on talletamist väärt. Sest see oleme meie.
