Riba õhtupunast läänetaevast oli selles halluses, mida suuresti toitis tossav punasest tellisest tehasekorsten, justkui midagi väga võõrast. See oli midagi, mida tegelikult ei oleks tohtinud siin, lõputute kartulilappide ja katkematu vabrikumüra sees olemas olla. Tegelikult oli too tehasest kostev sae vingumise ja pikkade transportöörlintide sumbuv heli kuuldav ainult võõrastele. Kohalikud olid sellega ammu harjunud, see oligi nende vaikus. Igaühel on oma vaikus. Tema vaikus oli just see monotoonne üle alevi kostuv alatine undamine. Ta oli sellega nii harjunud, et pidi kuulmiseks kuulama. Aga nüüd kuulis ta kuulamatagi, sest see punane päikeseloojang, mis paremal käel temaga kaasa kõndis, oli meeled äratanud.
Augustikuine hämarus laskus vaikselt üle aleviku. Kuidas ema oli öelnudki: „Augustis on juba tont põõsa taga.” Täpselt nii oli ta öelnud. Riba õhtupunast läänetaevast oli selles halluses, mida suuresti toitis tossav punasest tellisest tehasekorsten, justkui midagi väga võõrast. See oli midagi, mida tegelikult ei oleks tohtinud siin, lõputute kartulilappide ja katkematu vabrikumüra sees olemas olla. Tegelikult oli too tehasest kostev sae vingumise ja pikkade transportöörlintide sumbuv heli kuuldav ainult võõrastele. Kohalikud olid sellega ammu harjunud, see oligi nende vaikus. Igaühel on oma vaikus. Tema vaikus oli just see monotoonne üle alevi kostuv alatine undamine. Ta oli sellega nii harjunud, et pidi kuulmiseks kuulama. Aga nüüd kuulis ta kuulamatagi, sest see punane päikeseloojang, mis paremal käel temaga kaasa kõndis, oli meeled äratanud.