Ta on kosmopoliit ja seda on taldrikult tunda. Tema standard on harmoonia ning vähemaga ta ei lepi. Kammertooni võtab ta oma kööginoast ja maitseid segab veerandtoonise täpsusega. Ta on kokk, kes oma eluga kööki ära ei mahu, sest teda on mitu. Üks temast uitab hommikuti mullaste kätega oma üüratus lille-, köögivilja- ja ürdiaias; teine kirjutab kokaraamatuid ja toimetab kokasaadetes; kolmandal on tema lood, laulud ja muusika ning neljandas pulbitseb joviaalsus ning energia. Te olete temast kuulnud. Ta on Sven Azojan. Võib-olla just seepärast polegi imestada, kui Sven mõnel õhtusöögil ennast pliidi tagant hoopis klaveri kõrvale sätib ning õhtusöögi lõpetuseks spontaanse salongikontserdi annab. Ja oleks paganama kahju, kui teid siis parasjagu siin ei ole.
Tõtt-öelda ega Cafe Grandi peakokast vähemat ei ootakski.