Tere ema!
Kuidas teil seal läheb? Tervis korras? Isa on ikka kuuri all oma auto kallal? Ära temaga riidle, las ta nokitseb, eks. Aga meil algas puhkus. Saime kallimaga selle lõpuks ühele ajale sättida – üsna uskumatu, kui tema tihedat graafikut arvestada. Ausalt öeldes olin ma tema pärast juba veidi mures, ei mäletagi millal koos mõnel nädalavahetusel lõunani magada saime. Kogu aeg kiire ja kiire ja midagi ees. No nüüd siis võttis poolvägisi oma puhkuse välja. Ja tead, me tulime Pärnusse! Teeme seekord ikka täiesti teistmoodi ja rahulikult. Remonti jõuab kodus ka hiljem teha ja ega see remonditegemine ju mingi õige puhkus ole. Muide, me peatume Hedonis. Tead ju küll, see vana Mudaravila. Ma mäletan, et sa oled ju ise ka tehasest saadud tuusikuga siin käinud. Mina veel pidin sind fuajees kivist naisega purskkaevu kõrval neil rohelistel kunstnahast toolidel ootama, kuni sa „protseduuridelt“ tulid ja siis istusime ja ootasime ka veel koos veidi, et sa soojast vannist jahtuksid. Jube igav oli. Aga just selle mälestuse pärast ma sulle kirjutangi. Meie hotellituba Hedoni vanas majas on üks neist muda- ja söehappevanni protseduuri kabinetidest, kus sinagi mitukümmend aastat tagasi käisid. Koht on sama, neid rohelisi ootetoole küll enam ei ole ja ka sisu on uueks ent algupäraseks renoveeritud, kuid see tolleaegne lapsepõlvemälestuse rahu on siiani siin olemas. Mulle meeldib säärane ajalugu, mida lausa katsuda saab. Ja tead mis? Me teeme siinsamas ühe mõnusa ema ja tütre nädalavahetuse. Saad oma mälestusi lähemalt näha ja katsuda. Ehk juba tuleval kuul, onju!
Me tuleme teile tuleval nädalal mõneks päevaks külla. Väga tahaks sinu pannkooke ja siis räägime pikemalt.
Tervitusi Hedonist.
Sinu tütar.
Tere isa.
Kuidas läheb? Mässad ikka oma uunikumiga? Ega sellise vana auto osi enam võtta ei olegi, kõik mis katki, peab ise korda tegema. Keevitustraati sul ikka on, või pean linnast juurde tooma? Aga see ju sulle meeldibki, muidu vist ei nokitsekski, mis? Me tuleme maalt, teie juurest, mõne päeva pärast läbi. Vaatan siis üle, et kui kaugel sa oma asjadega oled. Õhtul võiks sauna teha. Õlled on minu poolt, kui sa just oma koduõlut käima pole pannud.
Tead, me oleme Pärnus. Naine vedas mind peaaegu vägisi puhkusele ja ma siis andsin kodurahu huvides järele. Ütles, et ma teen muidu oma tervisele liiga, kui vahepeal end lõdvaks ei lase. Selles osas oli tal muidugi õigus, et ega ma ei ole osanud puhata jah. Ta ise valis koha välja: Hedon Spa, see kunagine kuulus mudaravila, tead ju küll. Sellele on nüüd mere poole hotell külge ehitatud ja vana osa on samuti uueks tehtud. Ühes tiivas, seal, kus ennemalt oli vesiravi osakond, seal on nüüd spa. Või noh, sinu keeles sanatoorium, saunad, basseinid. Vaikne ja õdus. Aga teises tiivas, kunagises söehapperavi osakonnas, mis juba 1929. aastal majale juurde ehitatii ja avati, on nüüd mõned hotellitoad. Just ühes neist me peatumegi. Me oleme sinuga sarnased, usume vana sisu ja vana hinge. See on siin olemas. Ma tõepoolest tunnen, et siin toas, kus kunagi raviti unepuudust, ärritatavust ja närvinõrkust, on seintes see mõju siiani talletunud. Ma olen üle aastate jälle rahulik nagu sinu süles. Sa saaksid oma isshiasele ehk kah leevendust. Ära emale ütle, aga ma panin teie pulma-aastapäevaks teile selle toa kinni. Tulete ja puhkate, kõik on korraldatud. See on lihtsalt meie kingitus. Aga saunas räägime pikemalt. Ahjaa, sain su uunikumile laadalt peaaegu kasutamata karburaatori. Täpselt sinu auto aastakäigu oma.
Jõudu Hedonist.
Sinu poeg.
Tere kallis tütar.
Aitäh, et meile isaga veidi aega kinkisid. Siin vanas Mudaravilas, või uue nimega Hedonis, liigub aeg täpselt meie rütmis. Isegi isa hingab siin sügavamalt, justkui aega oleks talle juurde tekkinud. Me ei olnud ju juba ammu kodust välja saanud. Mitte, et kangesti oleks tahtnud, sest kodus maal on väga mõnus ja eriti välja ei kipugi, aga ju peab vahest elu ka teisest kandist vaatama. Ma ei olekski vist kodus aru saanud, kui sa meid isaga siia poeks toonud. Ja tegelikult ma ju tean, miks sa meile just siia ja praegu isaga selle nädalavahetuse kinkisid ning selle üle on mul eriti hea meel. Sul on meeles! Mitukümmend aastat on möödas, kui ma sellest sulle unejutu asemel rääkisin, aga sul on ikka meeles! No tegelikult ega me siin majas ju kokku ei saanudki. Me kohtusime siit mõned meetrid eemal, otse Mudaravila taga rannas, aga meie kurameerimisaegne kohtumispaik oli just siin, Mudaravila ees. See oli meie koht siis ja on praegugi.
Sul oli õigus. Siin vana maja hotellitoas, kus me peatume, on hea aura. Ma lausa tunnen, kuidas nood endised, 1929. aastal majale terve tiivana juurde ehitatud söehapperavi kabinetid on läbi imbunud sellest heast, mida nendest vannidest aastakümnete jooksul õhkus. On tunda, et jätkub tänaseni. Ja ma usun, et minu ema ja sinu vanaema, käis just siinsamas toas oma tervist parandamas. Tema jooksva (reuma) jäigi siia.
Kui Pärnust tagasi tuleme, siis teeme kodus lähedastega ka ühe koosistumise. Ikkagi aastapäev. Aga nüüd läheme me isaga Mudaravila ette kohtama ja siis randa jalutama.
Äitäh ja kallista lapsi.
Sinu ema.
Tere poeg.
Ema läks äsja just linnapeale poetuurile tulbisibulaid otsima. No sa tead ju teda, tulbisibulatele lisaks jääb kindlasti teele veel kleidipood, kingapood, kreemipood, lõhnaõlipood, ehtepood ja lõpuks ilmselt ka juuksur. Aga las käib, me ju eriti tihti linna ei satu ja targem ongi kõik korraga ära teha, siis saab mõneks ajaks rahu. Mina ei oleks tegelikult ise iial linna tulnud, aga see sinu kingitus meile, see sundis. Heas mõttes sundis. Nüüd siis vähemalt tean, et oleks ma teadnud, kui hea siin Mudaravila, või noh, Hedoni vanas majas on, oleksin ma meie ema juba varem siia toonud. Sama rahulik, kui maal, aga ometi linnas. Imelik, kas pole? Meie hotellituba, kus me oma puhkust elame ja kus varemalt, juba 1929. aastast alates oli malmvannidega söehapperavi osakond, on seinad rahust ja tervisest suisa läbi imbunud. Lausa nõnda, et see on senini tunda. Meie emmele on see ergutavalt mõjunud, eilsest saadik elevil ja kõkutab nagu 50 aastat tagasi. Sa vist ei teagi, aga tegelikult siinsamas lähedal, ehk ainult sadakond meetrit eemal, rannas me emaga ju kokku saimegi. Ja nüüd ongi tunne nagu oleks keegi ligi pool sajandit aega tagasi keeratud. Neist mõnest kortsust, mis selle ajaga juurde tulnud, sai ta mu meelest hommikuse näomassaaźiga kah lahti. Täpipealt sama ilus nagu siis. Ja see kunagine puust liumägi-elevant on meres olemas, justkui toona.
Õhtupoolikul on minu kord, siis lähen käin Pärnu vanemad tehnikaärid läbi. Ja pärast jälle emmega puiesteedele patseerima. Aega ju on.
Aitäh veelkord ajaravi ja Hedoni tuusiku eest.
Sinu isa.